Neiu rinda tekkis midagi uut, mille järele ta polnud igatsenud. Kui petlik see elu on! Ja kui wäikesed on inimesed! Isegi doktor Kalamaa wõib wäike olla. Aga Hedwig unistab suurest, mis teda alanduses wärisema paneks… Nad on siiski pruut ja peigmees ning pärast saab neist mees ja naine. Nad elawad ühes majas, sööwad ühe laua taga ja magawad — ühel asemel. Aga neil saab ju kaks woodit olema? Ja muidugi, tingimata kaks. Ning siis hakkab Jumal lapsi andma! Kui palju ta neid annab? Eks siis näe. Aga rikkaid ega tarku ta ei armasta, ta õnnistab ainult rumalaid ja waeseid.
„Küll on elu naljakas,“ ütles Hedwig kord tädile.
„Kuidas naljakas?“ küsis see.
„Mina ja doktor Kalamaa oleme pruut ja peigmees.“
„Kas sa alles nüüd sellest aru saad?“
„Jah, mul on, nagu oleksin ma alles täna sellest aru saanud. Me läksime waikides mööda randa, mina hoidsin tema käe alt kinni, tema silmitses inimesi, mina wahtisin merele. Ja siis oli mul niisugune imelik tundmus, nagu peaksin ma tema käest küsima, kas me ikka tõesti pruut ja peigmees oleme.“
96
