peab meie noortest wendadest saama, kelle õlgadele meie terwe oma tulewikulootuse paneme, kui nad niisuguste naisterahwaste seltsis awalikult oma aega wiidawad, omi paremaid päewi rüwetawad?“
„Aga kui nad seda salajas teeksiwad?“ küsis Hedwig.
„Salajas… Ka siis oleks see laiduwäärt ja iga edusõber peaks kahetsema, et me teistsuguses ühiskondlises korras ei ela, kus need kurwad nähtused weripaiseteks ei muutuks. Aga siis ei saaks need eksitused teistele kahetsemisewäärilisteks ahwatelemise-sammudeks.“
„Aga kui kõik seda salajas teeksiwad?“
„Siis oleks see seda kurwastawam ja me peaksime oma rahwa edu ja kulturi pärast tõsist muret tundma, kuid hääks ei saaks me seda kunagi kiitma. Aga nõnda ei wõi see ju olla, ma tunnen meie rahwast. Tema süda, iwa, tuum on terwe. Meis on isaisade wisadust, kangekaelset Eesti jonni, ja see ei lase enesest kõike seda, mis meie luule ja lihale omane, nii kergesti ära kiskuda, wõõraste mõjude alla sattuda… Te rääkisite esiti tahtmisest, lõbust. Teil on õigus. Mispärast peaksime meie elama, kui meie oma tahtmist täita, lõbu maitsta ei saa. Aga
92
