Ja silmad sul mustad kui süsi…
Miks polnud neil minu juures püsi,
Ka seda ma sinult ei küsi.
Kuid siiski su nina nii nüsi
Ja silmad mustad kui süsi
Ei iialgi anna mul püsi.“
Neiu luges ja naeris, naeris ja luges, luges salmid mitmel korral läbi ning ikka hakkas ta uuesti otsast pääle. Noormees aga wahtis merele ja surus pää weel sügawamale käte wahele, nagu tahaks ta kõrwu kinni hoida, et neiu lugemist ja naeru mitte kuulda. Wiimaks peitis neiu paberilehe kokkupandult oma rinna pääle riiete alla, wõttis nooremehe käed pää ümbert ära ja waatas talle silma: sääl oli wärisew helk.
Kui nad natukene aega üksteisele silma oliwad waadanud, tõusiwad nad nagu kokkurääkinult kiwi päält korraga ülesse ja läksiwad. Randa mööda edasi sammudes wõttis noormees neiul käe alt kinni, mida see wastupanematalt sündida laskis, ainult pika pilguga mõõtis ta nooremehe nägu ja silmis helkis tal emalik õrnus.
Robert tundis eneses täna imelikku wäsimust; waewalt wiitsis ta jalga jala ette tõsta.
84
