Kõik mul läheb tata lata,“ laulis noormees neiule jällegi. Selle silmis wälgatas midagi, nagu oleks talle mõni tähtis asi meelde tulnud wõi nagu oleks ta korraga mõnest raskest ülesandest jagu saanud.
„Lähme,“ wastas neiu, ja nad läksiwad. Mere ääres oli õige palju rahwast ja kõikide silmad pöörasiwad tahtmatalt nooremehe ning Kata poole. Eemalt tuliwad Kalamaa ja Hedwig neile wastu. Robert pidas wiimast hoolega silmas. Ta teretas neid täna juba teist korda. Kui Hedwig Katat tähele pani, kellega Robert naljatades juttu westis, wõttis ta kärmesti Kalamaa käe alt kinni ja surus ennast tema ligi. Seda pani Robert wäga hästi tähele ja rinnas tundis ta imelikku tuksatust.
„Tunnete Teie seda herrat?“ küsis Kata.
„Tunnen, aga tuttaw ei ole.“
„Mina olen aga tuttaw, kuid siiski ei tunne,“ naeris Kata. Ka Robert hakkas naerma.
Sellest päewast saadik käisiwad Kata ja Robert sagedasti üheskoos jalutamas. Naisterahwad, kes Robertit tundsiwad, hoidsiwad hirmul nende eest kõrwale; mehed naeratasiwad muhedalt ja tegiwad tähendusi, mida naisterahwaste kõrwad kuulda ei tohtinud.
79
