juurde õppima wõib tulla. Kuidas ta küll rõõmustama saab! Tänan wäga, tänan wäga!“
Pesunaine läks. Noormees langes jõuetult sohwa pääle, mille krägisewad wedrud hoiatades näisiwad ütlewat:
„Ettewaatlikumalt, noormees! Mitte nii kõwasti, sa oled ju üliõpilane.“
Kaua aega istus Robert imelikus meeleolus. Kõiksugused mõtted tekkisiwad talle pähe. Ta ärkas nagu unest, kui esimesed wihmatibad wastu aknaruutusid langesiwad. Aknast wälja waadates nägi ta, et kõuemasin pilweid wastu tuult üle mere otse edasi ajab. Robert pani wana palitu selga ja läks wälja.
Mere äärde jõudes kadus tuul ära ja wihm muutus peenemaks. Meri pakkus imelist pilti. Näis, nagu oleks ta mõni mänguriist, millele tuhanded keeled pääle on tõmmatud, ja wihmatibad on wäikesed wasarad, milledega keegi neid tuhandeid keeli puudutab. Nõnda sünnib imelik silin ja sulin, mis iseäralise kokkukõla sünnitab. Kõlab muusika, mis kontrapunkti ei tunne, aga mis siiski ilus, wõimas ja wõitew on.
Kui aga noormees merekaldale seisatama jäi, siis oli tal korraga tundmus, et terwe ilm, terwe ruum, mis mere ja pilwe wahel
71
