õigel ajal aru, kui wäga kohatud need sõnad praegu oleksiwad, sellepärast rääkis ta raha laua pääle pannes ja teda weel kord üle lugedes:
„Ainult kakskümmend kolm kopikat! Aga mul ei ole tõepoolest rohkem. Inimesed on waesed, aga lapsi tahawad õpetada, mis ma peaksin nendega tegema? Pean ma neile pristawiga kaela minema? Kui Teie poeg, näituseks, minu juures tunnis käiks, ma ei tuleks ju ometi kohtuga Teile kaela, kui Teil teatud silmapilgul tunniraha ära pole anda. Ma ootaks, kannataks, kuni Te raha saate, siis maksate isegi, sest ma usun inimeste aususe sisse… Aga wõtke ometi needki kakskümmend kolm kopikat, ehk saate kusagilt juurde.“
„Nooreherra jääb ise siis suutuks ilma,“ wastas pesunaine.
„Küllap mina juba kuidagi läbi ajan, wõtke aga, warsti annan ma kõik ära.“
Ja eit korjas need kopikad laua päält peosse. Kui Robert talle aga jumalaga jättes silma waatas, siis helkis säält umbusk wastu: pesunaine ei suutnud kuidagi tõeks pidada, et noorelmehel rohkem raha pole. Oleks ta mõni poepoiss, noh siis, aga ta on ju üliõpilane. Umbusk aga torkas kui rooste-
68
