raamatud rääkisiwad asjadest, mis seitse penikoormat kaugel seisiwad. Wõi oli põhjus kusagil mujal, mitte raamatutes? Ja kus siis? Robert naeris nende küsimiste pääle. Doktor Kalamaas? Aga tema ei tule talle uneski meelde. Mis puutub temasse doktor Kalamaa! On tema sarnaseid doktorisi wähe? Neid on ju küll! Me oleme ju haritud rahwas, kulturirahwas! Ha, ha, ha! Doktor Kalamaa! Ma ise wõin ükskord niisamasugune doktor olla, on aga waja ainult tahta. Ja ma wõin neidudega niisamuti õhtuti mere ääres kiwi otsas istuda, wõin isegi terweks ööks sinna jääda. Wõi pole see kombelik ja kõlblik? Ja jah, doktor peab kombelik ja kõlblik olema. Aga nüüd olen ma alles üliõpilane ja ma wõin teha, mis ma tahan. Ma wõin öelda, et terwe teadus inimesesoo õnnetus ja et ülikoolid kõige suuremad wangihooned on, et ma kusagil paksemaid müürisid ja pääluid pole näinud kui sääl. Ja ma wilistan kõige pääle, sest ma olen üliõpilane! Ja kunst! Mis on kunst? Te arwate, et üliõpilane seda ei tea. Aga ma ütlen: esimesel õpeaastal teab iga üliõpilane seda palju paremini kui ülikooli lõpetamisel. Kunst on pettus! Puhas selge pettus! Kõige suu-
65
