detud, mõistu-öeldud märkust. Kõik teeb haiget, ja walust tõusewad uued unistused.
Kui ta ükskord jälle kokkusaamisest rääkis, ütles Hedwig:
„Homme pole mul wõimalik.“
„Miks?“ küsis Robert wastu.
„Pean kodus olema, doktor Kalamaa tuleb meile, ja papa ei taha, et ma seks ajaks ära läheksin.“
„Jääb ta siis terweks päewaks?“
„Ah ei! Ta tuleb alles pärast lõunat, aga enne on waja ühte ja teist korraldada.“
Noormees waikis ja mõtles:
„Ja jah, on waja tema wastuwõtmist ette walmistada. Aga kas minu wastuwõtmist ka ette walmistatakse?“
Ta naeratas kibedalt.
„Mis sa naerad?“ küsis neiu.
„Niisama, sulle on ju see ükskõik.“
Alles mõne päewa pärast puutusiwad nad jälle kokku.
„Praegu pole mul aega, aga homme wõi tunahomme tulen ma sinu poole, oota mind,“ tõttas neiu seletama.
„Homme wõi tunahomme,“ kordas noormees iseeneses. „See tähendab — ma pean teda kaks päewa hommikust õhtuni ootama. Aga ma ei oota, ega mul tast häda ole.
50
