Need sõnad sundisiwad neiut oma endist naeru unustama, tema asemel ärkasiwad imelised tundmused elule.
„Ja seda rätikut ei andnud sa pesusse, ta lõhnas mereweest.“
„Ta on ikka weel pesemata,“ tähendas noormees.
„Ja ikka lõhnab?“
„Ei tea.“
„On ta sul kaasas?“
„Ei ole.“
See kurwastas neiut. Mis ajast saadik ei kandnud noormees enam seda rätikut kaasas? Ja mispärast?
„Sa oled ise siin, sellepärast pole rätikut waja,“ rääkis noormees, nagu mõistaks ta neiu mõtteid. „Kui sind enam pole, siis…“
„Siis kui ma mehele lähen.“
„Jah, siis kui sa mehele lähed.“
Nad waatasiwad kurwal pilgul üksteise pääle. Miks tuletasiwad nad seda kõike täna meelde? Oliwad nad nii wanaks saanud, et ainult minewik midagi armsat warjas?
Weel pärast päikese loojaminekut istusiwad nad kiwi otsas, mille ümber lained öörahu otsides liikusiwad. Üle punawa merepinna waatasiwad kauged saared unistawas rahus
48
