„Unusta see nimi,“ wastab noormees.
Nüüd wõtab neiu käed silmade eest ära ja wahib laial nõretawal pilgul nooremehe pääle. Natuke aega wiibiwad nad üksteise silmades, siis ei suuda noormees ennast enam pidada. Ta unustab põlgtuse enese wastu, unustab ka puutumata puhta lumelagendiku ja läheb langeb neiu ette maha. Nõnda seisawad nad tükk aega sõnalausumata. Siis hakkawad neiu käed nooremehe juukseid katsuma, neid wiimaks kiskuma, kõwasti ja walusasti. Noormees aga katab neid walutegewaid käsa ja wärisewaid põlwi suudlemistega ning sõnab:
„Nüüd tean ma, et sa mu wastu ikkagi weel hää oled, et sa mulle andeks oled andnud.“
Aga neiu kisub weel walusamini. Weel pole ta kõike andeks andnud, ta ei mõtlegi andeksandmise pääle, ta tahaks ainult unustada.
„Sa tulid ometi,“ sosistab noormees.
„Sa tahtsid, ja ma tulin. Ma nägin ööpimeduses su silmi ja kuulsin surmalikus waikuses su häält. Ja ikka kutsusid, hüüdsid sa mind ning olid kurb, kurb. Wiimaks ei jõudnud ma enam wastu panna. Mul oli, nagu seisaksid sa kõrbes wõi kusagil
40
