mandalt trepiastmelt. Ta jalad nõtkusiwad, keha wärises, hing ähwardas rinnas kinni jääda. Weel mõned astmed, ainult paar astetki, tagasipööramiseks on ju weel aega küll. Ta läheb ainult silmapilguks ukse taha ja kuulatab. Seda ta wõib ju ometi?… Üks aste on weel. Neiu wõtab käsipuust kinni. Ta sõrmed wärisewad lõdwalt. Mispärast nad wärisewad? Ta läheb ju ainult ukse taha… Wiimane samm. Nüüd seisab ta ukse ees. Sääl pääl walendab endist wiisi paberitükk sõnadega: Robert Muidu. Kui raske õhk siin on! Ära tahab lämmatada. Pää läheb segaseks. Kärmesti alla tagasi! Aga ukselt kostab juba arg koputamine. Oli see Hedwigi käsi?
„Sisse!“ hüüab seestpoolt Roberti hääl.
„Jumalukene!“ mõtleb Hedwig. „Peab siis tõesti minema?“
Ja juba awab ta ukse ning astub tuppa. Ta jääb ukse kõrwale seina wastu toetades seisma. Waewalt tunneb ta omi jalgu. Robert seisab akna all. Tummalt silmitseb ta natuke aega neiut. Siis küsib ta:
„Mis sa tahad?“
Küsija hääl on kare ja walus. Ja kui ta asjata natukene aega wastust on oodanud, küsib ta uuesti:
35
