Mine sisu juurde

Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/22

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

madesse, kust talle nii palju häädust wastu helkis. Ja kahju sai noorelmehel, et ta häädusele haiget oli teinud. Ta wõttis neiu külmad wärisewad käed ja surus nad omade silmade ette: ka sääl oliwad pisarad.

„Sa näed ju, et sa mulle ikka weel kallis oled“, ütles neiu tasa.

„Ja sina minule,“ wastas noormees. „Aga miks oled sa siis nõnda?“

„Ma ei wõi teisiti, ei saa, ei suuda.“

„Kui ma sulle nii kallis olen?“

„Aga kui mina sinule niisama kallis olen, kas sa siis ei wõi?“

Jälle wabastas neiu omad käed. Nukralt istusiwad nad üksteise kõrwal.

Ja kui neiu wiimaks jumalaga jättes uksest wälja läks, asus mõlemate rinda wõõrastaw tundmus. Terwe ilm ilusaid pettekujutusi oli kokku langenud, armuta elu oli neid oma kareda käega puutuda julgenud. Nagu walminewad wiljapõllud, mida põllumees lootusrikkalt silmitsenud ja millest häwitaw rahehoog üle käinud, seisiwad kaks südant: nad warjasiwad purustatud lootusi ja unistusi.


22