„Mul pole mingisugusid laulusid.“
„Sa ütlesid ju, et on.“
„Ma waletasin.“
„Aga sa lugesid ju midagi ette.“
„Ka see oli wale, kõik on wale, sulle pole mingisugust laulu olemas.“
Noormees waatas aknast wälja, nagu loodaks ta paberitükka ikka weel tuule käes lendlemas näha. Tuul oli aga neid juba ammugi ära kandnud ja püsimatalt uulitsanurkadele rutanud, kus ta silmapilguks maha kükitas, et tolmuga lustilikult mängida, temast õnnelikkude õhulossidele walgeid sambaid treida. Unistawale pilgule näis, nagu seisaks wanaaegse kõrtsi „suur tuba“ tema ees, kus tosin priskeid poissa riidu on läinud, kes wihatuhinas üksteisele tuhka silma pilluwad. Ei wäsi meeste käed pildumast ega lõpe tuhk ahjust, sest meeste wiha on äge ja ahi suur ning külm: kurdunud söed on ammugi soojuse kaotanud.
„Sa oled õnnelikum, sulle jääb me laps,“ ütles noormees natukese aja pärast.
„Aga sulle jääb su igatsus,“ wastas neiu.
Roberti suunurkades wärises tuksatus, milles ei naer ega nutt idanemist ei leidnud.
Koitjärwel, 24. VI. 09.
163
