toolile langes ja nutma, nuuksuma hakkas. Ta ei teadnud isegi, miks tal pisarad silma tuliwad ja miks keha kramplikult tuksuma hakkas. Tegi seda uneta öö ja hingelised wapustused? Wõi ehk tädi nägu, hääl, liigutused? Kui hirmsad inimesed mõnikord wõiwad olla! Aga nõnda on nad ka kõige ilusamad, nad on nemad ise.
Anna pööras Hedwigi poole ja püüdis teda rahustada, trööstida. Kõiksuguste nimedega kallistas ta teda. Neiu kuulis sõnu, mis talle lapseea meelde tuletasiwad. Ah, see oli nii ammu! Ja nüüd jälle. Kui naljakalt see kõlas!
„Kaks parajat,“ ütles Stern naisterahwastest eemale minnes. „Üks parem kui teine. Aga ma ütlen: minu maja olgu teist tühi!“
Ja neile sadas häid ja weel paremaid sõnu kaela. Stern rääkis ka siis weel, kui naisterahwad juba teise tuppa oliwad läinud. Mees lahutas nõnda oma südant. Wiimaks istus ta waikides tooli pääle. Istus ta sääl kaua? Seda ta ei tea, ainult korraga hakkas talle midagi krägisewat kõrwu kostma. Mis see on? Ah ja! See on reisikorw: Hedwig ja Anna pakiwad omi asju sisse. Nad lähewad tõesti ära? Ja nad ei tule teda, Sterni, mitte paluma? Ei, seda ei tee nad mitte, wana-
158
