„Armas aeg! Ja sa ei öelnud sellest midagi.“
„Papa keelas ära ja siis tuli doktor Kalamaa.“
„Ütle Robertile, et ta mind kodus ootaks, ma lähen talle silmapilk järele.“
„Tädi läks ja Hedwig pööras Kalamaa juurde tagasi. Neiul kippus terwe keha wärisema. Mispärast? Hommikul oli talle ju Robert ükskõik. Ta on siiski hää! Ja neiu tahtis talle kõiki, õrnu nimesid osaks lasta saada, millega ta teda waremalt oli hüüdnud.
Kalamaale ütles ta:
„Austatud doktori herra, ma arwan, et me otsusele oleme jõudnud: meie wahel on kõik lõpetatud.“
„Kuidas? Kõik lõpetatud?“ wastas see kohmetult.
„Jah, täiesti.“
„lgal tingimisel?“
„Ma ütlesin juba.“
Nad waikisiwad. Siis sõnas Kalamaa nõutult:
„Teie papa…“
„Jätke seda meie eneste asjaks,“ rääkis neiu wahele.
„Aga linnas tõusewad jutud.“
155
