Hedwigi rinda asus peaaegu karske külmus. Kõik, mis liigutada wõiks, taganes eemale. Ka Robertit nägi ta kõrwalise isikuna, wõõrana. Ta seisis tummalt kaugel, kaugel. Hedwig ehmatas sellest aru saades.
Aga tädi oskas unistusi luua, kui ta omast eksitusest, üksi elamisest, tundide andmisest, emakssaamisest ja lapsekaswatamisest jutustas. See polnudki nii luuleta, Hedwig tundis seda. Süda hakkas rinnas kiiremalt tuksuma ja hinges uitas soe wärin. Üksi, iseseisew, enese päralt olla — see oleks ilus! Wirgud kui koidutuul merede taga ja uinud kui suine öö laias laanes…
Kuid warsti tuleb Kalamaa, ta on ju Hedwigi peigmees, kõik räägiwad sellest, ajalehes seisis kuulutus. Tulgu, kui see talle lõbu teeb. Hedwig teab, et ta tema wastu rahulik ja kindel saab olema: ta on ju kõik otsustanud, kokku arwanud, ainult arwele tõmbab ta weel kriipsu alla. Imelik, peaaegu õudne tundmus asus neiule rinda. Suunurgad liikusiwad, nagu hingitseks sääl naer.
Kalamaa tuli. Ka tema oli uneta öö mööda saatnud. Pagana naised! Nendega ei pea mõistlik mees kunagi tõsiseid asju ajama, liiategi kui nad noored on. Nad
149
