10.
Norus pääga jäi noormees omasse kambrisse istuma. Neiu wiimased sõnad oliwad temasse raskesti mõjunud. Kuidas? Hedwig ei usu? Päälegi pilkab ta weel! Tal on ükskõik, mis ma kannatanud olen. Ta ei näe ka seda, et ma kui uppuja õlekõrre järele olen kahmanud. Ja kui ma wiimaks midagi olen leidnud, mis mulle jõu ning usu enese sisse tagasi annab, mis elule ülesande ja mõtte tõotab tuua, siis kisub ta ka selle armuta mu käest ära. Nõnda wõiwad ainult naised teha. Ainult nemad! Nad wõtawad sinult kõik, mis sa anda ei taha, ja ei taha sinule midagi anda, mida sa wõtta ihaldad. Nõnda on nad. Ja kui lihtsalt see kõik sünnib! „Jumalaga Dante“ ja siis — „ma pilkan sind.“ Aga kui ma juba iseenese üle küllalt nalja olen heitnud, mistarwis tuled siis weel sina oma pilkega? Ehk kui sa siiski seda nii wäga tahtsid, siis pilganud mind nõnda, et sa mulle seda oleksid andnud, mida mul pole.
139
