lust ja Baltiskist rääkimata. Waadake ometi kord lõpmata igatsusega nende kohtade pääle. Aga ei! Teil pole ju igatsust, isegi doktor Kalamaa on temast ilma, kui ta Hedwigi seltsis kiwi otsas istub. Meri on ta ees, aga ta ei näe seda, sest tal pole igatsust. Ta peab ainult kõnesid ja kirjutab rohusedelisi, millede eest rohtu ei anta. Aga lubage, kui palju on Teile haigeid waja, et Te kõnepidamise maha jätaksite? Ha, ha, ha! Siin ongi see kalju, kuhu alla wähid müristamise ajal pakku poewad… Tulewad ja tõusewad aga uued inimesed ja need toowad enestega igatsuse kaasa, mis iialgi ei kustu. Aga Hedwigit pole siis enam waja. Ei, teda mitte! Ainult ühte tahaks mõnikord, ja siis on imelik hää tundmus: tahaks tal raudsete kätega kaelast kinni haarata ja pigistada, pigistada. Siis oleks kõik lõpetatud. Sellepärast hoidku ta ennast! Nõnda kustub kõik kisata ja kärata. Ehk mistarwis seda. Olete tähele pannud, kui palju tähti sügise ööl kustub? Aga kes on nende karjumist kuulnud? Ka uss ei susise enam, kui tal sõrmedega kaelast kõwasti kinni wõetakse, nii et ta nõelata ei saa. Ta ajab ainult lõuad laiali ja lööb oma külma paenduwa keha ümber tuksatawa käewarre.
131