9.
Kiirel sammul tõttas Hedwig Roberti poole. Nõnda lähewad loomad sügisel wärskele tuleasemele nuuskima, kust nad süte sees küpsetatud kartuli koori wõi tulitanud silgupäid maast loodawad leida. Kaua ja hoolega otsiwad nad sääl, nii magusat lõhna tunneb ju nina. Issand, missugust taewalikku rooga sa küll karjapoissi lased maitsta!
Neiu seisatas silmapilguks ukse taga, siis astus ta sisse.
„Tere, Robert!“
„Tere, Hedwig!“
Aga see polnud enam Robert ega tema hääl. Kõik oli muutunud. Noormees oli kaua oodanud, kuna tal hinges imelikud kujud, pääs weidrad mõtted asusiwad. Kuid oodataw jäi tulemata. Aga just nõnda peab see olema, nõnda on see ikka olnud. Tema peab rinnas igatsust ja walu kandma ja peab Katale laulusid luuletama. Aga ükskord saab sellest küll, siis lööb ta käega ja läheb
129
