wiis ta hauda, nõnda ütelda — rumalus, harimatus. Saate isegi aru, missuguseks ristiks lapsed meil kaelas on; ühegagi ei saa toime, mis peaks siis weel hulgaga pääle hakkama. See oli minul ja eidel päewaselge. Noh, ja siis mõtlesime, et ühest küll saab, ja waadake, saate aru, see oligi see põhjus. Ühesõnaga — Jumala tahtmine, õnnetus, sest terwe ilm elab ju nõnda, aga temale sai see surmaks, oli nõnda määratud, loodud…“
Dr. Kalamaa nokutas ainult pääd.
„Ja nüüd tuli mul korraga mõte, ärge pange pahaks, see on ju ainult mõte ja minu pääs. Te teate ju minu pääd, ühesõnaga harimata inimese pää, nojah, ja nüüd mõtlesin ma, et kui õige seda mõtet oleks katsuda teoks teha, kõigewähemalt eneste keskel nii natuke läbi rääkida…“
Rääkija peatas. Ta näos ja silmis oli helk, mis millestki ootamatusest rääkis.
„Jah, aga wabandage, armas doktori herra,“ ütles wanamees: „mul tuli üks uus mõte pähe, kuid ei, see ei lähe, seda ei hakka ma Teile rääkimagi, Te panete pahaks, kuigi ma harimata inimene olen ja seda ainult omas rumaluses wälja mõtlen…“
124
