mõtles, et ainult Robert tema ees nutta julgeb. Ja järsku wabastas ta oma käe, tõusis ülesse ja ütles:
„Teie ei tea weel kõike.“
Ta hääl kõlas tumedalt.
„Ma ei taha enam midagi teada, ma palun andeksandmist,“ wastas doktor ikka weel põlwili olles.
„Ma pole üksi,“ ütles neiu.
Doktor Kalamaa tõusis püsti ja tema suust kuuldus ainult „mh“.
„Ma olen ema,“ lisas neiu juurde.
Doktor Kalamaa istus lähemale toolile.
„Te waikite,“ ütles neiu natukese aja pärast.
Doktor lahutas nõutalt käsa.
„See on hoopis uus asi,“ sõnas ta siis.
Jälle pidasiwad mehed aru.
Nüüd oli wana Stern juba põhjani wälja pööratud.
„Kuradi naised!“ wenitas ta läbi hammaste. „Kuidas nad küll lapsi kaswatawad! Ja need tütred! Üheksa poega wõib ühe tütre asemel üles kaswatada. Ja pagan wõtku terwet praegust noortsugu! Niisugused poisiplõnnid tuleksiwad Türgi sultani kätte saata, küll tema neile omas haremis õpetab, kuidas naistega ümber peab käima. Nad arwawad endid „mägedel“ olewat, kui nad…“
121
