„Tähendab, Teie jaatate,“ ütles neiu. „Aga wiimaks on see ju ükskõik. Nii tänapäine ma ka ei ole, et ma Teie wanuses mehes Unschuld vom Lande läheksin otsima, Teie olete ju haritud seltskonna liige.“
„Millal oleks Teie papal aega?“ küsis Kalamaa.
„Ma wõin teda kohe kutsuda, aga mis Te temale ütlete?“
„Ma püüan temale selgeks teha, nii raske ja walus kui see mulle ka on, et terwe see lugu wäga küsitawaks teeb, kas ma oma antud sõna pidada suudan wõi mitte. Ma olen ju paljudest eluraskustest läbi käinud ja suudan nii mõndagi kanda, aga ka mina olen ikkagi ainult inimene.“
„Nõnda hakkan ma Teid põlgama,“ ütles neiu ja waatas mehele tungiwalt silma.
See mõjus. Kuidas? Põlgama? See langenud plika hakkab doktor Kalamaad põlgama? Doktori näos tuksatas. Õlgasid kehitades ütles ta:
„See on Teie asi, kahjuks ei wõi mina sellega rehkendada, sest haritud kulturikandew seltskond heidab Teie waatelised enesest wälja.“
„Heitku, kui see talle lõbu teeb,“ wastas neiu kiuslikult.
117
