7.
Robert istus kodus. Eluta tuimus ja tinane raskus täitsiwad ta hinge ja keha. Lamada, igawesti lamada, ilma et oimugi liigutaks, seda oleks ta praegu tahtnud. Ka toidueinet mitte wõtta, ainult aeg-ajalt külma weega kuiwawat keelt ja kurku kasta. Pikkamisi waibuks kõik.
Aga ta wõib üles tõusta, ennast püsti ajada, tal on selleks jõudu küll, ainult kui ta aga tahaks. Aga ta ei taha, sellepärast lamab ta, nagu poleks tal mingisugust jõudu. Lamades paneb ta iseennast, oma ümbrust, teisi inimesi, terwet loodust hoolega tähele. Ta näeb kõik, ta teab kõik. Ta naerab inimeste rumaluse, nende kalkunlise edewuse, mõtteta auahnuse ja põlgamisewäärt wäikluse üle. Aga ta teeb seda iseeneses, lamades, ja pöörab wahel ainult teise külje. Mis läheb see temale korda, et inimesed kahejalgsed loomad on, kes niipalju mõistust omandanud, et nad üksteise seljast kas wõi werisuled ära kitkuwad ja nendega
100
