Numitor.3. Aga 15. kuninga Numitori ajas tema noorem wend Amulius auujärjelt ära ja saatis tema tütre Vesta (waata § 16, 3) teenistusse. Mõne aja pärast laskis ta Rhea Sylvia — nõnda oli Numitori tütre nimi — ja sõjajumala Marsi kaksikud pojad künaga Tiberi jõkke wisata, aga laste ema, kes oma seisuses, Vesta teenistuses, neitsina pidi elama, hirmsaks nuhtluseks elawalt maha matta. Lapsed aga pääsiwad, sest küna jäi künka otsa seisma, wesi walgus ära, karjane Faustulus leidis nad üles, kui hunt neid parajaste imetamas oli, halastas ja wiis nad koju. Need lapsed kaswasiwad Rooma linna asutajaiks üles.
§ 49. Rooma linna asutus: Romulus.
Romulus ja Remus.1. Kuninglikud wõsud Romulus ja Remus kaswasiwad karjaste keskel üles ning õppisiwad metsalistega wõideldes mõeka wahwaste tarwitama. Täieealiseks saades juhtusiwad nad ühe riiu asja pärast oma wanaisa Numitori ette, kes nad ära tundis ja karjaselt otsust päris. Kui noored mehed sedawiisi kuulda saiwad, et nende wanaonu säherdust ülekohut teinud, et ta wenna auujärjelt ära ajanud, wenna tütre ära hukkanud ja neid endid uputuse surmale osaks annud, täitis tuline wiha nende südamed; nad kogusiwad oma kaaskarjased eneste ümber, läksiwad Amuliuse kallale ja saatsiwad ta surma; aga oma wanaisa tõstsiwad nad auujärjele tagasi. Numitor aga andis neile luba sinna kohta, kus nad karjased olnud, üht linna ehitada.
Rooma linna asutus: 753.2. Oma seltsimeeste ees kündis Romulus paari künnihärgiga wau Palatinuse mäe ümber. Waust tehti kraaw, kelle kaldalle muld walliks pilluti. Kraawist sisse piiratud kingu pääle ehitati mõned sawiurtsikud, kelle katuseks jõe kõrkjaid wõeti. Nõnda oli linn aastal 753 asutatud. Aga tal ep olnud nime. Wennad waidlesiwad, kumba nime järele teda pidi nimetatama. Ast anti jumalate seletada: kes eesseiswal päewal teine teisel kingul seistes enne Linnu liisk.linda pidi nägema, selle nime pidi linn omale saama. Remus nägi enne ja hüüdis: „Kuus kotkast!“ Aga selsamal silmapilgul hüüdis Romulus wasta: „Aga mina näen 12!“ Tüli läks tulisemaks: kumbgi ei tahtnud oma õigust käest anda. Wiimaks pilkas Remus: „Kas see mõne linn on: mina kargan üle kraawi!“ Ja ta hüppas üle. Aga tuule tuhinal oli Romulus kannul, pistis ta mõegaga läbi ning wandus: „Nõnda lõpku iga hing, kes üle Rooma müüri julgeb hüpata!“ Nõnda sai linn omale nime Romuluse käest.
