rikkunud, waid teda õpetanud hääle tööle ja kaunile tegudelle; et ta seega mitte nuhtlust, waid auupalka ära teeninud.‘ Sokratese surm: 399.See kõne wihastas kohtunikka nii, et nad tema, ehk küll paljalt kolm häält rohkem oli, surma mõistsiwad. Küll püüdsiwad sõbrad teda põgenemise läbi päästa, aga Sokrates ei wõtnud seda mitte kuulda, waid tahtis ka siin ülemate ja walitsejate käsku täita. Igawesest elust oma jüngritega kõneledes jõi ta seatud päewal kihwtikarika tühjaks ja suri mehisel meelel. Tema ise ep ole oma õpetust mitte üles kirjutanud, aga tema õppijad, iseäranis Platon ja Xenophon, on seda hoolega teinud.
IV. Järk: Doorlaste suurem wõimus.
§ 37. Sparta ülem wõimus.
Sparta hegemonia.1. Athena langemise läbi läks hegemonia jälle Sparta kätte. Terwe Greeka maa õiskas, et Athenlaste ikke alt lahti pääsnud. Aga lühike oli õiskajate rõõm. Pea märkas iga mees, et ta wihma käest oli räästa alla sattunud, sest Sparta ike oli rängem ja Spartlaste ülbus ja uhkus suurem. Nagu raudkäpaga surusiwad nad kõik linnad ja wallad nii hästi Greeka maal kui asutustes oma wõimuse alla. Igal pool paniwad nad aristokratlased walitsejaks, kes omast wäest woliwõimul tyrannuste kombel rahwast rõhusiwad. Sparta sisemine elu.Spartlased ise oliwad Lykurguse seaduse ära unustanud, lihtkord ja wahwa meel oli kadunud, õigus ja kaunis kombe otsa saanud. Kuningad ja päälikud müüsiwad raha eest oma auu ära ja kuldwõti oli raudwõtme ammetisse hakkanud. Määratu rikkus kogus ennast mõne ainukese pere seas kokku, kes teda prassides ära raiskasiwad, kuna kõik teised waesuse kibedust pidiwad kannatama.
Xenophoni kojutulek.2. Selsamal ajal oli Persia maal noorem Kyrus oma wenna kuninga Artakserksese wasta mässama hakkanud. Ta oli omale suure wäe kogunud, nende seas hulga Greeklasi, kes osalt raha, osalt kuulsa nime himus tema teenistusse oliwad astunud, ilma teadmata, kuhu läksiwad, sest Kyrus ütles ennast mässajate maakondade wasta minewat. Aga ta langes ise Kunaksa lahing: 401.Kunaksa lahingis ja ta ettewõtmine läks nurja. Greeklased aga ei heitnud mitte alla, nagu neilt nõuti, waid tahtsiwad sõjariistade all sõbrust sobida ja nii koju tagasi minna. Kuid Persialased saiwad petisel kombel Greeka ülemad oma kätte ja hukkasiwad nad ära. Siis oli häda suur. Aga Athenlane Xenophon.Xenophon, kes Sokratese luaga ja Delphi orakli tunnistusega kaasa oli läinud, wõttis nüüd ülema walitsuse enese kätte ja tema osawa juhatuse all jõudsiwad „kümmetuhat Greeklast“ tuhandest takistusest ja sajast wiletsusest hoolimata Musta mereni, kust nad hõlpsaste Byzantioni linna wõisiwad minna. Rääkimata oli nende rõõm, kui nad Armenia mägedest alla tulles merd nägiwad: nad langesiwad põlwili, andsiwad suud maapinnale ja õiskasiwad: „Meri! meri!“ Kõik selle tee ja käigi ja waewa on Xenophon ise üles kirjutanud ja wõib seda lugu weel täna päew tema raamatust näha, nagu ta on sündinud.
