Mine sisu juurde

Lehekülg:Üleüldine ajalugu Bergmann 1879.djvu/74

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
62
Wana aeg. Greeka rahwas. 3. piir: III, § 34. 35. Alkibiades.

oma elu lahingis, aga wõit oli ja jäi Spartlastele. Nüüd alles wõis Nikia rahu: 421.Nikias, kelle nõuu senni ajani Kleon oli tühjaks teinud, rahu-kaupa sobida. Ja talle läks korda 50. aastaks Nikia rahu teha.


§ 35. Uus waen: Athena langemine.

Alkibiades.1. Aga kaua ei kestnud mitte Nikia rahu: meeled oliwad liiga äritatud, südamed rahutud ja weri kuum. Päälegi andis ennast Athen nüüd ühe mehe juhatuse alla, kes nii hästi hääs kui pahas täieline Athena rahwa kuju oli. See mees oli Periklese õepoeg Alkibiades, kes rohkete waimuannetega ehitud oli: kena näuga, wiisaka moega, mõjuka kõnega, aga liig käritu ja kergemeelne. Lapsest saadik oli ta Athenlastele oma iseäralikkude tegude läbi tuttaw. Korra maadles ta teise tugewamaga, ei saanud jagu, hakkas hammastega wastase käest kinni; ja kui teine teda sellepärast „naeseks“ nimetas, kiitis Alkibiades enese „lõukoera“ olewat. Teine kord wiskas ta uulitsal ratast; woorimees tuli wurinal sõites, kui tema kord wisata oli; Alkibiades jäi kesk teed seisma ja laskis woorimeest iluste oodata, kunni ratas oma kohta oli jõudnud. Korra jälle ostis ta eneselle wäga ilusa kalli koera: sellel raius ta saba tagant ära, „et linna rahwal ometi midagi temast kõnelda oleks“. Palju muid niisuguseid tegusid tegi ta, mis aga rahwas mitte pahaks ei pannud, waid ennemalt rõõmustas, kui „ilmasüüta nalja“ üle. Päälegi oskas Alkibiades rahwa südant rohkete kiugituste ja näitemängude läbi, mis tema kulu pääl mängiti, kui ka alalise lahkuse, sõnaka kõne ja elawa olemise läbi alati jälle ära lepitada.

Syrakusä sõda.2. Seesama Alkibiades andis Athenlastele nõuu Sikelia saarele minna ja kuulsat ja suurt Syrakusä linna ära wõtta, et ta mitte ees seiswas sõjas Spartlastele abi ei annaks. Asja andis talle seks ühe wäikese Sikelia linna saadik, kes Syrakusä woli ja wägiwalla wasta Athenast abi otsis. Suur ja tore laewawägi, nagu enne iial ep olnud nähtud, pandi walmis ja saadeti Alkibiadese ülema käsu all Sikelia saarde. Õnnelikult jõudis ta sinna ja õnn oli hakatuses tema: kohe sattus üks linn tema kätte. Sääl tuli käsk järele: Alkibiades tulgu ruttu rahwakogu ette wastutama, miks ta Hermese kujusid teutanud, sest selsamal öösel, kui laewad hommikul ära sõitsiwad, oliwad Hermese kujud ümber lükatud, mis kohe, iseäranis kadedailt, Alkibiadese süüks arwati. Aga Alkibiades kartis rahwast ja põgenes Italia maale; Alkibiades Spartas.säält läks ta Spartasse,