Sai poisikene 7 aastaseks, wiidi ta riigikaswatamisekotta, kus talle natuke lugemist ja kirjutamist õpetati, hoopis enam aga lühikese ning mõnusa kõne, terasete ja terawate sõnade, keha harjutamise ja õpetamise, kärmuse ja osawuse pääle waadati. Kerges riides pandi nad külma ja palawat kannatama, wähe sööma, kõwal asemel magama. Sõna pidiwad nad karwa päält kuulma, iga wanemat inimest alandlikult auustama. Maast madalast harjutati neid walu kannatama, et pärast isamaa eest wälja minnes hirmu ei tunneks. Sellepärast pekseti neid Artemise templis aeg ajalt walusate piitsadega, kuna were ja wermete all peksetaw mokkigi wingu tõmmata ei tohtinud. Ja nad kannatasiwad walu nii kõwa südamega, et kui üks poiss korra oli rebase warastanud ja hõlma alla matnud, mitte ei iisatanudgi, kunni surnult maha langes, sest et aniwaras ta keha oli lõhki kiskunud. Warastamine ep olnud mitte keeldud, aga kawalaste pidi see asi sündima, et mitte kätte ei saadud: keda warguse päält kinni wõeti, sai nuhelda. Tütarlapsed.Ka tütarlapsi harjutati jooksma ja maadlema ning waadati hoolega nende tugewuse ja terwise järele, sest „Spartlane pidi oma wäärilise naese“ saama. Sai poiss 20 aastaseks, astus ta Sõjateenistus.sõjateenistusse ja jäi sinna 60. eluaastani. Sõjawägi oli raskete sõjariistadega ehitud: kilp tugew, mõek lühike, „sest nad tahta hästi waenlase ligidal wõidelda.“ Lauldes ja mängides ning täieste ehtes läksiwad nad lahingisse. ‚Surm wõi wõit!‘ oli nende otsus. Perioikid tarwitati sõjariistade kandjaiks, linguwiskajaiks ja noolelaskjaiks. Heilotidelle ei antud sõjamehe auu. Kodune elu.Kodus pidiwad kõik Spartlased ühte wiisi liht korral elama: ühewääriline oli igamees, ühesuurus igaühe maatükk, ühetasane pidi ka igaühe raha ja wara olema. Et siiski mitte mõni ahnust ei orjaks, oli kuld- ja hõberaha ära keeldud ning üksi Raudraha.raudraha luba Spartlasel tarwitada. Raudraha aga ei maksnud mitte mujal, kui Spartas; päälegi oli ta nii raske, et 200 rublast kahe hobuse koorem sai. Kuid perioikidel oli luba kaubelda ja kulda ning hõbedat korjata. Ka söögilaud ja söök pidi kõigil Spartlastel ühesugune olema. Selle tarwis pandi lauad turule, iga 15 hinge pääle üks, ja söögi ajal läks igaüks sinna. Söögi tarwis andis iga kodanik oma osa kuumoona koka kätte, kokk keetis walmis ja pani lauale. Laua ääres ajasiwad wanemad juttu ja kõnelesiwad, noorem pidi wait olema ning wakka kuulama. Toredat toitu ei näidatudgi: pääroog oli Must leem.must leem, mis weest, werest, soolast, sealihast ja ätikast kokku
Lehekülg:Üleüldine ajalugu Bergmann 1879.djvu/57
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
45
Wana aeg. Greeka rahwas. 2. piir: II, § 25. Lykurgus.
