pärijaks, kuid enne pidada Kolchi maale minema ning Kuldnahk.kuldnahka[1] säält ära tooma, sest halb asi olla, kui kuninga nimi mitte ka kuulus nimi ep olla. Kuldnahk aga rippus kõrges tamme otsas ja unetu lendaw madu oli wahiks juures ning ep olnud loota, et säälne kuningas nahka hääga kätte annaks. Seda teadis Pelias ning lootis säält Iasoni surma. Iason ise aga oli üpris wäga rõõmus, et nüüd tal tee kuulsaks saamiseks lahti oli.
Argo.3. Sõnum lagunes laiali: igalt poolt tuli tugewaid mehi kokku, kes kuulsalle käigule tahtsiwad kaasa minna. Kõik, nende seas Herakles ja Theseus ning laulik Orpheus.Orpheus, — kes oma lauluga metselajad taltsaks teinud ning puud ja põõsad hüppama pannud, — kõik astusiwad suure tugewa laewa pääle, mida Argoks kutsuti, ning sõitsiwad ära. Mitmest hädast ning ohust pääsiwad nad õnnega läbi ning jõudsiwad terwelt Kolchi maale. Sääl päris Iason kuningalt kuldnahka. „Annan küll“, kostis kuningas Aietes.Aietes, „aga enne näita, et sa mees oled! Mul on kaks tulepurskawat härga: wõta pane neile jutad pähä, künna põld ära ja külwa lendwa mau hambad pääle ning siis tapa raudmehed ära, kes wagudest wälja kaswawad; kui seega walmis oled, ep ole sul muud tegemist, kui hukkad lendwa mau ära, wõtad kuldnaha kaasa ja lähed!“
Medeia.4. Hõlbus oli küll öelda, raskem mõelda, weel rängem teha. Ep oleks Iason omast wäest ka iial mitte suutnud käsku täita, kui mitte Aietese tütar Medeia, kes nõiarohte tundis, talle appi ei oleks tulnud. Tema andis Iasonille ühe salwi, mis teda tule ja wee wasta kaitsis, ja kiwi, mis ta raudmeeste keskele pidi wiskama. See ka sündis. Iason pani tulest ja suitsust hoolimata, mis sõnnidel suust ning ninasõõrmetest wälja purskas, härgille jutad pähä ning kündis põllu ära; siis külwas ta mauhambaid ja kohe kerkisiwad koledad mehed maast üles. Iason aga wiskas nõiakiwi nende sekka ja kohe kargasiwad waewalt sündinud kangelased teine teise kallale ning kägistasiwad ühtteist ära. Ka lendwa mau nõidus Medeia magama, aga Iason surmas ta ära, wõttis kuldnaha kaasa ja sõitis Medeiaga ühes öö pimeduses ära, sest selge asi oli, et kuningas nahka ei tahtnud anda. Ja nende hirm ep olnud asjata. Pääsmine.Sest waewalt leidis Aietes
- ↑ Kes teada soowib, kuda kuldnahk Kolchi maale sai, lugegu Jakobsoni Lug. r. III, § 43.
