ja orjus läks aega mööda pärisorjuseks. Eestlaste seas näitab juba Alberti I. ajast saadik pärispõlw walitsenud olewal; 13. aastasaja lõpul oli ta seda ka Liiwlaste, Lätlaste ja Kuurlaste seas, ehk küll wiimsed ilma mõega hoobita ristiusku heitsiwad.
Eesti ori.3. Hale oli niisuguse pärisorja elu. Ihu priius oli kadunud: ta pidi tegema, kästi mis tahtnes, ega tohtinud ta mingis asjas oma tahtmist ilmutada. Ei wõinud tema ka kellegilt, kui talle liiga tehti, abi otsida, sest Kohus.kõik kohus ning woli, ka elu ja surma üle, oli tema isanda, rüütli käes, hiljemini niisamuti rüütliõiguselise mõisniku päralt. Omandus.Omandust orjal ep olnudgi: kus wanaste perekad külad õitsesiwad, sinna ehitati nüüd aherwarte pääle kindlad lossid ja mõisad; „talurahwast“ leieti kõigest siit ja säält üksikuist urtsikutest, kus nad tühjad paigad ränga orjuse eest tarwiliseks põlluks harisiwad, kuna pärisherra säherdust kohta kui ka kõike, mis neil oli, wähema kui süü pärast ära wõtta wõis. Weel haledam oli nende põli, kellele maatükikest ei antud. Waimuelu.Waimuelu pärast jäi „maainimene“ hoopis armetu oleku sisse. Mingisugust õpetust ep olnud, usust ei teadnud ta, sest et preestrid „maakeelt“ ei mõistnud, muud kui paljalt mõnda wäljaspidist kombet; waim läks tal nüriks, ta ei märkanud muud, kuid mis sunniti; pahad wiisid, halwad omadused leidsiwad tema hinges maad; endine auus meel kadus — tema oli täieste ori!
Teine piir: Üleüldine wõimuse raugemine.
I. Järk: Saksa maa.
§ 151. Habsburgi Rudolf I.
Saksa maal jälle keiser.1. Saksa maal seati pärast kahekümne-aastast wahewalitsust keisri wõimus jälle jalale. Alaline häda ja segadus, üleüldine korratu lugu, rahwa soow ning paapsti käsk nõudsiwad seda ju ammu. Aga kuurwürstid, kelle käes walimise õigus, ei wõtnud seda esiotsa kuulda, sest nad kartsiwad oma suuremat wõimust jälle kaduwat. Ometi läks nende mõte teiseks, kui Böömia kuningas Ottokar oma kät Saksa piiride poole sirutas. Kuid walitaw ei tohtinud oma pärismaa poolest mitte wägew olla, ehk küll muidu südit ning tugewat walitsejat soowiti. Wiimaks waliti waimulikkude wõimsate eestkostmise pääle Habsburgi grahw Rudolf, kes oma waga ja wahwa meele pärast tuttaw oli, Saksa auujärje pärandajaks 1273.
Rudolf I.: 1272—1291.2. Aga alles siis, kui nõuetud tingimised oli täitnud, sai Rudolf I. kuningakrooni pähä: paapsti wasta pidi ta lubama, iialgi Italia asjusse puutuda, kuurwürstidelle nende eesõigused kinnitama ning tõutama ‚midagi nende teadmata ette wõtta‘. Sellegipärast wõttis ta walitsuse ohjad tugewaste kätte ja tõstis Saksa kuninga nime omal ja wõeral maal
