õigused uueste ning kahandas kuria liiga wõimust Prantsuse pinnal seeläbi, et ‚ta kuninga ning kiriku paapsti iseäralikust ülemast walitsusest wabaks tunnistas‘. Ludwig suri wiimsesse ristisõtta (§ 130, 4) ning jättis riigi oma poja Philipp III.: 1270—1285.Philippi III. kätte, kes teda wahwa meelega wanal järjel hoidis.
Philipp IV.: 1285—1314.3. Siis algas Philippi IV. ajal, kes õigusest ning seadusest hoolimata oma tahtmisi wägiwaldselt täitis, paapsti ja kuninga wahel kibe eitlemine. Sest Philipp kutsus Inglise kuninga Eduardi I., kelle päralt üks Prantsuse maakond oli, kogemata juhtumise pärast kui laenulist oma kohtujärje ette; aga paapst Bonifacius VIII.Bonifacius VIII., kes Inglise kuningat oma vasalliks pidas, keelis seda ära ja püüdis ise tüli lepitada ning muid sisemisi waidlemisi oma sõnaga lõpetada. Seda põlgas Philipp ära, sest ‚Prantsuse maa walitsuse asjad ei puutuda mitte paapstisse‘. Ei maksnud Bonifaciuse tõendamine, et ‚iga hing, kes õntsaks saada tahab, paapsti alla peab heitma‘, ei awitanud kirikuwanne: kuningas ei annud järele. Jah, tema käsul wõeti paapst Italias wangi, kust ta küll warsti rahwa abil pääsis, aga ju mõne päewa pärast hinge heitis. Paapstid Avignonis: 1305—1377.Järgmine paapst Klemens V. meelitati Avignoni (l. Awinjóngi) linna, mis sellel ajal Neapoli riigi päralt oli, ning sääl elades ep olnud ‚tema ega järgmised pühad isad 70 aastat muud kui tööriistad Prantsuse kuningate käes‘, seega Philippi IV. wõit täieline. Sisemine tegewus.Hoopis tähtsamad oliwad wõitlemise ajal sündinud muutmised sisemisis tallitustes: kohtumõistmise ammetisse seati waimuliku seisuse asemelle, keda sest lahti mõisteti, õpetatud seadusetundjad, riigipäewast kutsuti kolmas seisus osa wõtma, kindel maks pandi riigialamate pääle ning tunnistati rahategemise õigus ainult kuninga osaks. Aga wiimne õigus äritas Philippi ahnust: tema kõrgendas kolmewõrra oma raha hinda ning sundis niisugust raha endise wasta wahetama. Ja kui rahwas sellepärast mässama hakkas, ajas ta süü rikaste Juutide ja Templiordo ots: 1313.templiordo rüütlite (§ 130, 1) pääle. Esimesed aeti maalt minema, wara wõeti ära, teised, kelle omandusega sedasama sündis, pandi kohtu alla. Piinariistad sundisiwad neid oma pääle kõige rängemaid süüdisid tunnistama, mispärast neid, kokku 54 meest, tulesurma mõisteti. Weel tuleriidal tõendasiwad kõik endid süüta olewat ning ordomeister Jakob de Molay.Jakob de Molay (l. Molê) kutsus paapstit ning kuningat ja tema ülemat nõuuandjat aasta aja sees Kõigekõrgema kohtu ette. Ning enne kui 12 kuud möödas, hingasiwad kõik kolm hauas! Ludwig X. kunni Karl IV.: 1314—1328.Järgmised kuningad, Ludwig X. ja Philipp V., ei walitsenud kumbgi kaua ning Karli IV. suri wiimne Kapetuse sugu kuningas 1328, mis pääle Valois (l. Waloá) sugukond Prantsuse auujärjele sai (§ 155).
V. Järk: Paapsti wõimus Inglis maal.
§ 137. Plantageneta sugu kuningad.
Plantagenetlased: 1154—1399.1. Prantsuse maast käis Inglise kuningate käsi kuriaga wõideldes pahemini. Siin sai pärast Wilhelmi I. (§ 113, 2) järeltulijate surma 1154 Plantageneta sugukond, kes ema poolt endiste kuningatega sugulane, auujärje pääle. Esimene neist, Heinrich II.: 1154—1189.Heinrich II., kelle käsu all ka läänepoolne Prantsuse maa seisis, püüdis maad, iseäranis kohtuasjus, parema järje pääle tõsta. Ning Klarendoni otsuste
