§ 127. Paapstite auuahnus ning üleliigne wõimus.
Paapst.1. Kiriku ülemwalitsus oli Ida-Roomas Konstantinopoli patriarchi käes, kuna Lääne-Europa tähtsamaks kirikuwürstiks, ehk küll teised kaua wasta seisiwad, Rooma piiskoppi peeti. Alles Gregorius I.: 600.Gregorius I. suutis oma eelkäijate püüdmisi tõeks teha: tema nimetas ennast papaks ehk paapstiks, kõige risti koguduse pääks, kelle läbi, sest et ta ‚apostli Petruse pärija, seega ainult tõsine piiskopp olewat‘, wast kõik piiskopid oma hingekarjase ammeti ning tema õigused kätte saada. Niisugune auu jäi edespidi kõigile paapstitele osaks. Aga sellega ep olnud nad weel mitte rahul, waid püüdsiwad igapidi oma wõimust laiendada.
Paapsti wõimuse kaswamine.2. Esimene tähtsam samm paapsti wõimuse kaswamises oli tema ilmalikuks würstiks saamine (§ 104, 2), sest nüüd wõis ta hoopis südimalt oma nõudmisi awaldada ning, kus waimu mõek ei mõjunud, maailma wiisi järele tõrgsat sõnakuulmisele sundida. Ning et mõega wõimu weel mõjusamaks muuta, tehti ja kuulutati Wale-Isidoruse dekretalid: 840.„walekirjad,“ kelle järele Konstantinus Suur (§ 86) ‚Rooma linna ühes Italia maaga Rooma piiskopile Silvestrille päriseks kinkinud ning ise sellepärast Konstantinopoli elama läinud‘. Ja mitu sada aastat peeti seda pettust tõeks. Weel suurem paapsti wõimuse kaswataja oli „Wale-Isidoruse otsustekogu,“ mis, ehk küll alles 9. aastasajal Franki piiskoppide läbi walmistatud, ometi kõige wanemast ristiusu ajast pärit ning Hispania piiskopi Isidoruse läbi kogutud kiideti olewat. Nende „otsuste“ pääle toetades nõudis paapst Nikolaus I.: 860.Nikolaus I.: ‚terwe waimulik seisus olgu täieste ilmaliku walitsuse ning kohtu alt lahti ja waimulikkudes asjus saagu kõik otsusetegemine paapsti kätte; jah, paapst olewatki ainus tõsine walitseja ning ilmalikud würstid kõigest nii pikalt walitsejad, kui „püha isa“ neile oma wõimusest osa annab‘. Mõlemad pärimised sünnitasiwad alalist waenu ilmalikkude walitsejate ning Rooma kuria wahel, nagu paapstit ning tema abilisi ühe sõnaga nimetatakse. Ja seesinane waen ning wõitlemine on tänini kestnud.
Gregorius VII.: 1073—1085.3. Osalt tõeks tegi Nikolause I. nõudmisi wägew paapst Gregorius VII. Madalast seisusest pärit, oli ta oma rohkete waimuannete abil lihtsast mungast wiie paapsti nõuuandjaks, wiimaks paapstiks eneseks saanud. Iga järje pääl oli tema pääpüüdmine üks ja seesama: ‚waimuliku seisuse sekka waljumat ning paremat kombete korda ja suuremat wagadust sigitada, kirikuteenreid, nagu Wale-Isidoruse otsused pärisiwad, ilmaliku woli alt täieste wabaks teha, paapsti wäge keisri ning iga würsti wõimusest ülemaks tunnistada‘. Sellepärast oli ta ju nõuuandja ammetis kiriku ilmaliku wõimuse ülenemiseks Normanlaste herzogi Robert Guiskardi (§ 119, 2) kuria vasalliks teinud ning paapstiwalimise, mis senni ajani Rooma waimuliku- ja mõisnikuseisuse ning rahwa päralt olnud, Kardinalid.ainult kardinalide kätte muretsenud, kelle keskelt üks, ilma et keisri kinnitust oodati, täielise õigusega troonile wõis astuda. Seks püüdis ta paapsti krooni all kiriku teenistusest niisuguseid liikmeid lahutada, kes kõigis asjus mitte sõna kuulda ei tahtnud. Ta keelis sellepärast waimulikkude ammetite ostmise, olgu raha wõi hää sõna eest, kõwaste ära ning ähwardas iga tõrkujat ehk süüdlast oma ammetist ilma jätta; niisamuti tegi ta würstide õigusega ‚piiskoppi
