bardia ning keisrikrooni pähä päris, ning ühendas, ehk küll wast mõnesuguse wõitlemise järele, omale päranduseks lubatud Burgundia riigi ots: 1102.Burgundia riigi[1] Saksa maaga. Tema poja Heinrich III.: 1039—1056.Heinrichi III. ajal oli Saksa riik kõige wägewam ning kõige suurem, sest ta wõimus käis üle paapstigi, kelleks ta üksteise järele kolm Saksa piiskoppi walida laskis, ning kodumaal andis ja wõttis ta herzogitelt nende riigid, nii kui ta meelest hää oli; isegi Poolakad, Böömlased ning Magyarlased pidiwad talle maksu tooma. Sisemiste tülide wähendamiseks tõstis ta Burgundias pruugitawa Jumala rahu.„Jumala rahu“, kelle järele kesknädala õhtust esmaspäewa hommikuni keegi mõeka ei tohtinud kätte wõtta, ka Saksa maal seaduseks. Weel oli ta täies mehe eas, kui surm teda kõige riigi kahjuks ära kutsus.
Heinrich IV.: 1056—1106.2. Järgmine keiser, Heinrich IV., oli, kui isa suri, wast kuueaastane. Walitsuse ohjad jäiwad sellepärast esmalt ema Agnese hoolde, kunni auuahne Kölni pääpiiskopp Hanno.Hanno noore kuninga oma woli alla sai ning walitsuse enese kätte kiskus. Ometi ei suutnud ta kaua Heinrichi oma walju ülewaatamise all hoida, sest Bremeni pääpiiskopp Adalbert.Adalbert wiis tema, kuna Hanno Roomas käis, enese toredasse elukohta. Siin laskis piiskopp poisikest teha, mis süda iganes himustas, ning rikkus sellel kombel tema meele ära, seda enam, et ta oma kaswandiku südamesse igapidi würstide põlgamist ning Saksi soo wihkamist püüdis istutada, sest Saksi würstid oliwad korra tema püüdmist, ‚Saksa maa esimeseks piiskopiks saada‘, tühjaks teinud. Ja waewalt oli Heinrich 15 aastat wana, kui piiskopp teda täisealiseks tunnistas, ehk ta küll ise noore kuninga nõuuandjaks jäi. Saksi maale Goslari linna jäädawalt elama asudes rõhus Heinrich würstisid ja rahwast kange orjuse ning suurte maksude läbi, sest hulga sunnilosside ehitamine ning kergemeeleline elu maksis palju kulu. Ning kui weel Saksi herzog Magnus wangi wõeti, Saksi sõda: 1073.ajas wihane rahwas kuninga ära. Põgenejale aga ei tahtnud keegi appi tulla, kunni Harzburgi ärahäwitamise juures ka kiriku ning kuningliku haua külge toorel kombel puuduti. Kuid wõidu järel arwas Heinrich endist wiisi elada tohtiwat ning hakkas nüüd Saksilasi õiete suruma. Sääl kaebati paapstille. Ja wägew Gregorius VII. (§ 127, 3) käskis Heinrichi Rooma wastutama tulla. Selle toreda nõudmise eest laskis kuningas teda Saksa piiskoppide läbi
- ↑ Burgundia riigi päralt oli sellel ajal tükk Helvetia maad ning terwe kakupoolne Prantsuse maa.
