Hunnlase nägu.kombeid. Kehasuuruse järele wõis Hunnlast enam wäikseks kui suureks lugeda aga tüsedad oliwad ta luud, tugewad tema käewarred. Lühikese lihawa kaela otsas asus liiga suur pää: karmid juuksed, wildakad silmad, tömp nina, paks tumeda karwaga nägu, lai suu ja hõre habe, kikid kõrwad ning laialised lõuapärad. Riided.Keha kattis kas rüüd wõi kasukas, jalgu inetud kingad, pääd karwane kübar: midagi ei wõetud enne ihu päält kui ise mädana pudenes. Toit.Toidu tarwis ei pruukinud nad soola ega tuld: kaswud, rohujuured, metsmarjad ning sadula all pudedaks sõidetud toores liha täitis nende kõhu suwel ning talwel. Eluase.Hooneid neil ep olnudgi, waid nende pisukesed näutud hobused, kes aga ise wisad wasta pidama, oliwad nende alaline elukorter: oma hobuse seljas sõi ja jõi, ostis ja müüs, pidas aru ning andis otsust, wõitles ja taganes, walwas ning magas iga Hunnlane. Sõdimine.Sõdimine oli nende armsam töö. Suure jäleda kisaga tormasiwad nad waenlaste pääle, aga kulli kiirusel tagasi, et uueste taga mõjusamini wastaste pääle tungida ning neid taganema sundida. Eemalt oliwad luuteritusega nooled ning odad, lähidalt sõdides mõegad neile sõjariistaks; armsamaks abimeheks aga peeti ling, mis nad waenlaselle kaela wiskasiwad ning talle wastahakkamise wõimatuks tegiwad.
Hunnlaste wõidud: 375.2. Seesinane toores rahwas, keda üks selleaegne kirjanik „enam metsaliste kui inimeste sarnase“ ütleb olnud, rändas aastal 375 üle Wolga jõe, sundis Alani rahwa kaasa minema ja puutus Donni jõe kaldal Ida-Gothlastega (§ 93, 1) kokku, kes neid mitte ei suutnud tagasi tõrjuda, waid ühes Lääne-Gothi rahwa kallale läksiwad; need aga (92, 2) taganesiwad eest ära ja nüüd jäi endine Gothlaste eluase ja uute wõitude järele ka läänepoolne Pannonia maa Hunnlaste kätte.
Attila: 444.3. Ligi 70 aastat oliwad juba Hunnlased, kuna nende wõimus sisemiste tülide läbi nõdraks läinud, omas uues elupaigas elanud, kui üks mees, Attila, oma mõega pääle toetades, terwe Hunni rahwa ning tema alamate kuningaks ja ülemaks wäepäälikuks sai 444. Näu poolest päris Hunnlane, aga waimu poolest südi ja terane, pidas Attila walitsusekeppi tugewaste käes: ‚ükski wastane ega süüalune ei leidnud armu tema silmas ega jäänud keegi alandlik abipaluja tema pale eel awitamata‘. Ise oli ta kohtumõistmises ning sõjas esimene. Attila eluase.Päälinnaks laskis ta omale suure puust lossi Theissi jõe kaldalle ehitada, mis Konstantinopoli lossi wäärilise toredusega ära ehiti: siin elasiwad tema naesed, siin wõeti wõeraste riikide saadikud wasta, siin peeti suuri ning toredaid pidusid, siin ilmus Hunni toorus ja
