Esimene jagu.
Wana aeg.
Esimene osa: Ida maa.
I. Järk: Esiaeg.
§ 1. Ajaloo algus.
Esilugu.1. „Alguses lõi Jumal taewa ja maa.“ Kuue päewaga ehitas ta maailma iluga. Inimene oli tema wiimne loomise töö. Tema kätte andis Jumal walitsuse kõige maa ja kõikide loomade üle ning saatis teda Eedeni elama. Aga inimene langes eksitaja wõrku ja õnnis põlw lõppis. Eedenist aeti teda wälja ning pandi maad harima, mis nüüd kibeda töö ning waewa järele „kibuwitsu ning ohakaid“ pidi kaswatama.
Weeuputus.Inimese sugu kaswis ruttu. Warsti oli kaht sugu leida: häid ja kurje. Kurjade arw kaswis kiirusel. Ep olnud enam õigust leida maa pääl. Üksina Noa kartis Jumalat ning pääsis oma perega üleüldisest weeuputusest, mida Jumal hõelate hukatuseks maa pääle laskis tulla.
Babeli torn.Pärast weeuputust lagunes inimese sugu Noa kolme poja järel kolme liiki, kes pärast keelemurde-segamist Bábeli torni ehitamise juures endid igale maale laiali lautasiwad, kunni kõik maailm inimesi täis oli. Semi sugu jäi Asia maale, Hami sugu läks Afrikasse, Taweti sugu täitis suure osa Asia maad, tüki Afrikat, terwe Európa.
Inimeste elukord pärast lahutust.2. Kooselamine lõppis, kui keelemurre inimesed teine teisest ära lahutas. Aga kooselamisega ühes kadus kord ja haritud eluwiis: armetus ja korratus ja toorus ootas laiali pillatud inimese lapsi. Igaüks pidi püüdma, oma elu omast wäest hoida ja oma ihu omast uuest elukohast toita. Kes jõgede ning järwede kaldalle sattusiwad, hakkasiwad kala püüdma, kes metsa ning mägestikku juhtusiwad, jahti pidama. Kes lagedikkudelle saiwad, mis hästi rohtu kaswatasiwad, heitsiwad karjaseks ning kolisiwad oma karjaga sinna ja tänna. Üksi need, kes wiljakalle nurmelle elama jäiwad, hoidsiwad enam haritud meelt tallel ning saiwad põldu harides ja kaupa ajades pea nõukaks
