Erakorralisest kaitsest ilma jäetud maa-alad, eriti linnad, aga osutuvad riigivastaste elementide tegevuse lähtekohtadeks, kus, nagu praktika näitab, palju julgemalt teotsetakse kui seal, kus maksab kaitseseisukord. Kui kaitseseisukorra alaldamise asemel arendaksime oma harilikke seadusi tarviliku kõrguseni, siis oleksid kõik vabariigiosad ühtlaselt kaitstud.
Ei tooks paremusi ka mõnelt poolt soovitatud kahekordse kaitseseisukorra maksmapanek, mille järgi niiöelda suure kaitseseisukorra kõrval, kus sisekaitseülem on laiade volitustega, oleks veel teine väike kaitseseisukord, mille maksmapanemisel ainult teatud raskemad süüteod sõjakohtule üle antaks siseministri poolt ja ka sundmääruste andmise õigus oleks piiratud. PS ei takista küll kaitseseisukorra astmetes maksmapanekut, kuid sama PS järgi oleks see väike kaitseseisukord ikkagi kaitseseisukord, mis maksma pannakse vabariigi valitsuse otsusega Riigikogu kinnitusel ja pikendatakse samal teel, mis loomulikult tekitab igal niisugusel momendil teatud pinevust, kus kogu riigikaitse küsimus jääb äranägemisest sõltuvaks. Vaevalt rahuldaks ka politiliselt väljavaade seda „väikest kaitseseisukorda“ panna maksma kogu vabariigis ja pikendada lõpmatuseni. Kuhu jääksid siis Põhiseadusega kodanikkudele kindlustatud õigused? Arendada meie seaduseandlust nii, et valitsusel oleks küllalt jõudu võimsalt vastu astuda riigikorra urgitsejatele ja seda kogu vabariigi piirides, on mitte ainult juriidiliselt võimalik, vaid ka meie avalikkusele vastuvõetav. Seda näitab Riigikorra kaitseseadus (RT 29/30―1925), mis on normaalne seadus ja maksab igal ajal kogu vabariigis. Seda näitab ka surmanuhtluse KrS karistussüsteemi võtmine.[1]
Jääb küsimus: missugused seadused tuleks veel arendada, et kaitseseisukorda oleks võimalik kaotada, ja mil viisil suhtuksid need uuendused PS §§ 6—25, mis kõnelevad kodanikkude põhiõigustest.
- ↑ Kaitseseisukorra seadus ise on ka reformitud (§ 9 p. 5 vt. Õigus nr. 1 ― 1930, lk. 15).
32
