Kaitseseisukord kaitseb maksvat riigikorda ja ühiskonna julgeolekut. Avaliku julgeoleku suhtes oleme igatahes juba välja jõudnud neist aegadest, kus röövimised, tapmised ja muud säärased korratused olid tavaliselt päevakorral. Viimastel aastatel on äärmiselt harva mõni selline süütegu antud kaitseseisukorra põhjal sõjakohtu alla. Seda on tehtud neil juhtudel, kus administratsiooni arvamusel oleks vaja olnud süüdlast surma mõista, mida maksev seadus pole andnud kodanliku kohtu kompetentsi. Kriminaalseadustiku maksmapaneku järel peaks see põhjus kaitseseisukorra alaldamiseks ära langema, sest KrS põhimõtteliselt tunnustab surmanuhtlust ka kodanliku kohtu käes ja kui peaks selguma, et KrS üksikud paragrahvid ei võimalda küllalt mõjuvat repressiooni, siis on otstarbekam KrS selles mõttes täiendada, aga mitte kaitseseisukorda alaldada.
Keerukam on lugu riigikorra kaitsega. Meie riigikord on noor ja on alles kujunemas traditsioonid, mis vanemais riiges inertselt mõjustavad maksva korra kaitset. Siit meil mitmesugused soovid ja lootused kodanikkude seas riigikorra muutmiseks. Kaitseseisukord on aga suunatud ainult niisuguste muutmise kavatsuste vastu, mis muutmist soovivad teostada nimelt vägivaldselt. Kuni viimase ajani on eriti kommunistliku partei tegelased selliseid vägivaldseid sihte varjamatult omaks võtnud ja nende sihtide teostamiseks tarvitusele võtnud kõik mõeldavad abinõud, alates põrandaalusest konspiratiivsest tegevusest kuni avaliku mässukatseni. Peab tunnustama, et pole ette näha säärase kommunistide tegevuse katkemist või isegi ainult suunamuutmist (näit. riigikorra legaalsete abinõudega muutmise poole). See seisukord saab igatahes kestma nii kaua kui idas maksab seal praegu maksev kord ega ole selle tõttu mitte erakorraline, vaid just korraline. Arvata aga, et see seisukord on erakorraline selles mõttes, et ühel ilusal päeval kommunistlik kord asendatakse mõne teise riigikorraga, kus Eesti vabariigi olemasolu ja siin maksva riigikorra vastu enam ei teotsetaks, oleks vahest lihtsameelne. On ette näha, et isegi Vene riigikorra muutmise puhul asi ainult muutub sisult, mitte suunalt, ja Eesti vabariik samal viisil nagu praegugi peab olema valmis ennast kaitsma. Sellepärast pole küllaldast põhjust lugeda praegust olukorda just erakorraliseks, vaid korraliseks, mille kaitset peaks teostama harilikkude seaduste abil.
30
