nivad eelistama, olgugi et ka seal kaitseväelased pole rohkem ette valmistatud politseitegevusele kui meil. Meil seisab kaitseväe eesotsas kaitseminister[1], kes vabariigi valitsuse liikmena on vastutav parlamendi ees. Teistes riikides aga on kaitseväe juht president (resp. kuningas), kes politilist vastutust ei kanna. Pannakse erakorraliste abinõude teostamine presidendi peale ja antakse temale volitus kaitseväe võimude abil oma kavatsusi ellu viia, siis saavutatakse tegelikult ajutine diktatuur, mis politiliselt ei vastuta ja võib järjekindlalt talitada otstarbekohasuse seisukohast, olles piiratud ainult seadusega. Meil ei ole see võimalik.
Kaitseseisukorra sisu kohta ütleb Phs. ainult, et tema tagajärjel kodanikkude põhiõigused võivad kitseneda. Kuna Phs. ei loenda kitsendatavaid kodanikkude põhiõigusi (nagu Saksa phs. § 48.), siis ei või ka Phs. alusel otsustada, kas kaitseseisukorra mõistet tuleb võtta ühtlaselt või võib ka paralleelseid kaitseseisukordi olla, mille järele need õiguste kitsendused võiksid olla laiemad või kitsamad. Vaade, et kaitseseisukord peab alati olema ühes ja samas ulatuses, ei leia toetust Phs. § 26.
Phs. § 26. näeb küll ette erilist kaitseseisukorda normivat seadust (seni ilmumata), kuid siinkohal tuleb kohe konstateerida, et ülaltähendatud kitsastes piirides loob Phs. kahtlemata juba maksvat õigust, s. o. õiguselauseid, mida tuleb ja võib kohaldada (mitte nagu Phs. § 73., mis ainult teatud korralduste maksmapanekut ette näeb, sellega maksvat õigust ei loo). Selle tagajärjel on Eestis seni kaitseseisukord maksnud, ja kohati maksnud vahetpidamatult. Et administratsioon aga Phs. lakooniliste määruste piirides ei võinud luua ühtlast praktikat, on praktika käsitelnud põhiseadusliku kaitseseisukorra suhtes veneaegseid norme erakorralisest seisukorrast. Normide eneste kohta on puhtteoreetilised vaidlused aset leidnud eesti õigusteadlaste seas. Nii on E. Maddison reas kirjutistes seisukohale asunud, et vene ajast on pärit ainult sõjaseisukord (Üld. kub. sead. § 23. lisa)
- ↑ On mõnikord avaldatud arvamust (E. Maddison, prof. Czekey j. t.), nagu oleks meil kv. juht vabariigi valitsus ise. Tegelikult seda ei ole, (Ligemalt "Sõdur" Nr. 12/13 – 1929. a. "Vägede juhataja", III osa).
