Kuritöö ja karistus/Teine osa/VII
←VI
|
Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare |
I→
|
VII
Keset tänavat seisis tore kaless, mille ette oli rakendatud paar tuliseid halle; sõitjaid ei olnud, kutsar ise oli pukilt maha roninud ja seisis hobuste kõrval, keda valjastest kinni hoiti. Ümberringi tungles palju rahvast, kõige ees olid politseinikud. Ühel neist oli käes latern, millega ta just rataste juurde maha kummardudes midagi valgustas. Kõik rääkisid, karjusid ja ahhetasid, kutsar oli nähtavasti nõutu ja kordas aeg-ajalt üksisõnu: «Missugune õnnetus! Issand, missugune õnnetus!» Raskolnikov puges rahva vahelt läbi, võimalikult lähemale ja nägi viimaks kõigi uudishimu ja rahutuse põhjustajat. Maas lamas just nüüdsama hobuse jalgade all purukstallatud inimene, nähtavasti meelemärkuseta, väga viletsais, kuid «suursuguseis» rõivais, üleni verine. Näolt ja peast voolas verd; nägu oli purustatud, tublisti kriimustatud. Oli näha, et vigastused olid tõsised.
«Heldeke!» rääkis kutsar. «Kus sa siin vaatad! Kui ma oleksin kihutanud või kui ma poleks teda hüüdnud, aga ma ei sõitnud ju kiiresti, vaid tasa. Kõik nägid: loom komistab neljal jalal, miks siis mitte inimene kahel. Teadagi, joobnu küünalt ju põlema ei pane!… Näen, läheb teine üle tänava, tuigub, vaevalt seisab jalul, – hüüdsin korra, teise, kolmandat korda ja peatasin ka hobused; aga tema kukkus otseteed neile jalgade alla!… Kas õige meelega või oli ta tõepoolest nii purjus… Hobused on noored, kartlikud, – tõmbasid, aga tema karjatas – nemad veel enam… ja oligi õnnetus käes.»
«Just nii see oligi,» kostis kellegi tunnistav hääl rahva seast.
«Hüüdis teda, hüüdis kolm korda, see on tõsi,» kuuldus kellegi teise hääl.
«Täpselt kolm korda, kõik kuulsid!» hüüdis kolmas.
Kutsar ei paistnud olevat väga kurb ja kohkunud. Oli näha, et sõiduk kuulus rikkale ja mõjukale inimesele, kes kusagil tema tulekut pidi ootama; politseinikud ruttasid, püüdes muidugi kõigest väest seda viimast asjaolu heaks teha. Allajäänu pidi viidama jaoskonda ja siis haigemajja. Keegi ei teadnud tema nime.
Raskolnikov aga puges sel ajal veel lähemale ja kummardus õnnetu juurde. Äkki heitis latern heleda valguse lamajale näkku: Raskolnikov tundis ta ära.
«Mina tunnen teda, tunnen!» hüüdis ta päris ette pugedes. «See on ametnik, praegu erus, titulaarnõunik Marmeladov! Tema elab siin lähedal, Kozeli majas… Kutsuge rutem arst siia! Mina maksan!» Ta võttis taskust raha ja näitas seda politseinikele. Ta oli väga erutatud.
Politseinikel oli hea meel, et tallatu ära tunti. Raskolnikov ütles ka oma nime, andis oma aadressi ja, nagu oleks tal lihase isaga tegemist, käis igati peale, et meelemärkuseta Marmeladov rutem koju viidaks.
«Siinsamas, kolmest majast mööda,» rääkis Raskolnikov. «Kozeli maja, rikka sakslase oma… Ta on praegugi vist purjus, oli koju minemas. Ma tunnen teda. Ta on joodik… Tal on seal ka perekond, naine, lapsed, üks tütar. Milleks haigemajja viia, siinsamas majas elab vist arst! Mina maksan, maksan!… Kodus omaksed hoolitsevad; annavad kohe abi, muidu ta võib aga ära surra, enne kui haigemajasse saab…»
Ta jõudis isegi märkamatult politseinikule raha pihku pista; pealegi oli asi selge ja seaduslik ja igal juhul siin oli abi lähemal. Õnnetu tõsteti üles ja viidi minema; leidus aitajaid. Kozeli maja oli umbes kolmekümne sammu kaugusel. Raskolnikov läks järel, hoidis ettevaatlikult pead ning näitas teed.
«Siia, siia! Mööda treppi viies olgu pea ees; pöörake ringi… nõnda. Mina maksan! Tänan!» pomises ta.
Nagu ikka, nõnda ka täna, kui leidus aga selleks vaba silmapilk, hakkas Katerina Ivanovna oma väikeses toas edasi-tagasi kõndima, akna juurest ahjuni ja tagasi, käed tugevasti rinnal risti, endamisi rääkides ja köhides. Viimasel ajal kõneles ta üha sagedamini oma vanema tütrega, kümneaastase Polenkaga, kes küll paljustki veel aru ei saanud, kuid ometi väga hästi taipas, et ta on emale tarvilik, ja seepärast vaatas alati talle otsa oma suurte tarkade silmadega, püüdes kõigest jõust näidata, nagu saaks ta tõepoolest kõigest aru. Sel korral võttis Polenka oma väikest venda riidest lahti, et teda magama panna; terve päeva oli see hädine olnud. Oodates, kuni tal särki vahetatakse, mida öösi pidi puhtaks pestama, istus poiss tõsisel näol ja vaikides toolil, sirgelt ja liikumatult, ettepoole sirutatud jalgadega, mis olid kõvasti kokku pigistatud; päkad teiste poole, varbad laiali. Ta kuulas, mis ema õega rääkis, ajas huuled mossi, silmad pungi, ega liigutanud end, just nõnda, nagu peavad istuma kõik targad poisid, kui neid enne magamaminekut riidest lahti võetakse. Temast veel väiksem tüdruk, kes kandis päris närusid, seisis sirmi juures ja ootas oma korda. Trepile viiv uks oli lahti, et nõnda vähegi tubakasuitsu pilvedest vabaneda, mis teistest tubadest välja tungisid ja vaese rinnahaige kauaks ajaks piinavalt läkastama panid. Katerina Ivanovna oli selle nädala jooksul nagu veelgi kõhnemaks jäänud ja punased laigud tema põskedel põlesid veel heledamalt kui enne.
«Sa ei usu, sa ei suuda endale ettegi kujutada, Polenka,» rääkis ta mööda tuba käies, «kui rõõmsalt ja toredasti meie papa majas elasime ja kuidas see joodik minu on hukutanud ning teid kõiki hukutab! Minu papa oli erupolkovnik, peaaegu kuberner; temal puudus veel vaid üks mingisugune aste, nii et kõik juba käisid tema juures ja rääkisid: «Meie juba peamegi teid, Ivan Mihhailõtš, oma kuberneriks.» Kui mina… köh, kui ma… köh, köh, köh,… oo, neetud elu!» karjus ta rögastades ja rinnast kinni haarates: «Kui mina… ah, kui viimasel ballil… peremehe juures… mind vürstinna Bezzemelnaja nägi, – kes mind pärast õnnistas, kui ma sinu papale läksin, Polja, – siis küsis ta kohe: «Kas see on sama armas neiu, kes kooli lõpetamisel salliga tantsis?»… («Augu peaks kinni õmblema; võtaksid kohe nõela ja nõeluksid kinni, nagu ma sind õpetasin, muidu… homme… köh! homme… köh, köh, köh! kisub veel rohkem lõhki,» hüüdis ta läkastades.) Sel ajal sõitis veel Peterburist kammerjunkur vürst Štšegolskoi… tantsis minuga masurkat ja mõtles järgmisel päeval tulla minu kätt paluma; kuid mina ise andsin talle väga viisakalt eitava vastuse ja ütlesin, et mu süda on juba ammugi kellegi teise päralt. See teine oli sinu isa, Polja; papa oli hirmus vihane… Kas vesi on valmis? Noh, anna särk siia. Aga sukad?… Liida,» pöördus ta väikese tüdruku poole, «sina maga täna öösi ilma särgita; aja kuidagi läbi… ja sukad pane kõrvale… Üheskoos puhtaks pesta… Et see närukael ka ei tule, see viinanina! Särgi on ära kandnud, nagu oleks see mõni narts, kõik on puruks kiskunud… Oleksin kõik korraga teinud, et mitte kaht ööd järgemööda piinelda! Issand, köh, köh, köh, köh! Jälle! Mis see siin on?» hüüdis ta rahvahulka nähes, mis kojast mingisuguse kandamiga sissepoole liikus. «Mis see on? Mida seal kantakse? Issand!»
«Kuhu siin panna?» küsis politseinik ümber vaadates, kui meelemärkuseta ja verine Marmeladov juba sisse toodi.
«Sohvale! Pange otse sohvale, pea asetage siia!» näitas Raskolnikov.
«Tänaval tallati ära! Purjus peaga!» hüüdis keegi kojast.
Katerina Ivanovna seisis kahvatuna ja hingas raskelt. Lapsed hirmusid ära. Väike Liidake karjatas, tormas Polenka juurde, võttis tema ümbert kinni ja värises kogu kehast.
Kui Marmeladov oli asemele pandud, tõttas Raskolnikov Katerina Ivanovna juurde.
«Jumala pärast, rahustuge, ärge kartke!» rääkis ta ruttu. «Ta läks üle tänava ja jäi kalessi alla, rahustuge, ta tuleb meelemärkusele, mina käskisin siia kanda…mina käisin kord teil, mäletate… Ta tuleb meelemärkusele; mina maksan!»
«Leidis, mida otsis!» hüüdis Katerina Ivanovna meeleheitel ja tormas mehe juurde.
Raskolnikov pani peagi tähele, et see naisterahvas ei kuulu nende kilda, kes kohe minestusse langevad. Silmapilk ilmus õnnetu pea alla kusagilt padi, mille peale veel keegi polnud mõelnud; Katerina Ivanovna hakkas meest riidest lahti võtma, teda vaatama, talitas, ei kaotanud pead, unustas iseenda, näris oma värisevat huult ja surus tagasi huulilt vägisi libisema tükkivad karjatused.
Raskolnikov manitses kedagi arsti järele minema, kes, nagu selgus, elas kaks maja edasi.
«Ma saatsin arsti järele,» kinnitas ta Katerina Ivanovnale. «Rahustuge, mina maksan. Kas ei oleks vett?… Ja andke ruttu salvrätt, käterätik või midagi muud; pole veel teada, kust ta vigastatud on… Ta on vigastatud, mitte surnud, selles olge kindel… Mis ütleb arst!»
Katerina Ivanovna tormas akna juurde, sinna, põhjata toolile, oli pandud suur savivaagen veega, mis oli varutud laste ja mehe pesu pesemiseks öösi. Katerina Ivanovna pesi öösiti vähemalt kaks korda nädalas, mõnikord sagedamini, sest oli juba sinnamaani jõutud, et vahetuspesu polnud peaaegu sugugi enam olemas ja igal perekonnaliikmel oli ainult üks paar pesu, kuid Katerina Ivanovna ei suutnud mustust välja kannatada ja oli ennem valmis öösiti, kui teised magasid, üle jõu vaevlema, et hommikuks jõuda nööril märga pesu ära kuivatada ja seda puhtana kätte anda, kui et majas mustust näha. Ta tahtis veekaussi võtta, et seda Raskolnikovile viia, kuid pidi oma kandamiga peaaegu maha kukkuma. See aga oli jõudnud juba käterätiku leida, kastis selle vees märjaks ja hakkas Marmeladovi verist nägu pesema. Katerina Ivanovna seisis siinsamas, tõmmates valuga hinge tagasi ja hoides kahe käega rinnust kinni. Temale endale oli abi tarvis. Raskolnikov hakkas mõistma, et võib-olla tegi ta halvasti, kui ta allajäänu laskis siia tuua. Ka politseinik seisis nõutult.
«Polja!» hüüdis Katerina Ivanovna. «Jookse ruttu Sonja juurde. Kui sa ka teda kodust ei leia, ükskõik, ütle, et hobused tallasid isa ära ja et ta kohe siia tuleks… niipea kui ta koju jõuab. Ruttu, Polja! Säh, võta rätik ümber!»
«Lõika nii ruttu kui jalad võtavad!» hüüdis poiss äkki toolilt ja kui ta seda oli öelnud, langes ta endisse tumma sirgesse istumisse toolil, pungitas silmi, päkad ettepoole, varbad laiali.
Samal ajal tuli tuba rahvast täis nagu kiilutud. Politseinikud läksid ära, peale ühe, kes veel mõneks ajaks jäi, püüdes trepilt sisse roninud rahvast välja ajada. See-eest tulid aga siseruumidest peaaegu kõik proua Lippewechseli elanikud siia; algul vahtisid uksel, pärast valgusid trobikonnas tuppa. Katerina Ivanovna sattus hullustusse.
«Laseksid ometi rahulikult surragi!» karjus ta rahvahulgale. «Leidsite õige, mida vaadata! Suitsud suus! Köh, köh, köh! Pange veel mütsid pähe!… Ja üks ongi mütsiga!… Välja! Austage vähemalt surnutki!»
Köha mattis ta hinge, kuid tõrelemine tuli kasuks. Katerina Ivanovnat nähtavasti kardeti; majaelanikud pugesid üksteise järel ukse poole tagasi selle imeliku sisemise rahuldustundega, mis ilmneb alati ka kõige lähemates inimestes äkilise õnnetuse puhul ligimesega ja millest ei pääse eranditult ükski inimene, hoolimata ka kõige tõsisemast kahetsemise ja osavõtmise tundest.
Ukse taga kostsid siiski hääled, mis rääkisid haigemajast, sest ei olevat põhjust siin rahu rikkuda.
«Suremine pole põhjus!» hüüdis Katerina Ivanovna ja oli valmis ust lahti tõmbama, et neid kõuega karistada, kuid põrkas uksel proua Lippewechseli endaga kokku, kes just praegu oli õnnetusest kuulda saanud ja kohe jooksis korda jalule seadma. See oli haruldaselt riiakas ja korratu sakslane.
«Ah, mu jumal!» lõi ta käsi kokku. «Teie mees purjus hobune tallap. Viip haigemaja! Mina olen perenaine!»
«Amalia Ljudvigovna! Palun teid mõelda, mis te räägite,» alustas Katerina Ivanovna kõrgilt (perenaisega rääkis ta alati kõrgil toonil, et see «oma kohta mäletaks», ja isegi praegu ei saanud ta ilma selle lõbuta). «Amalia Ljudvigovna…»
«Mina teile ütlep alati kord enne, teie ei tohip mulle mitte ütlema Amal Ljudvigovna; mina olen Amal-Ivan.»
«Teie ei ole mitte Amal-Ivan, vaid Amalia Ljudvigovna, ja et mina teie alatute lipitsejate sekka ei kuulu nagu härra Lebezjatnikov, kes praegu ukse taga naerab (ukse tagant kostis tõepoolest naer ja hüüe: «Nattipidi koos!»), siis nimetan teid ka tulevikus Amalia Ljudvigovnaks, ehkki ma kuidagi ei suuda mõista, miks see nimetus teile ei meeldi. Teie näete isegi, mis juhtus Semjon Zahharovitšiga; ta on suremas. Palun teid silmapilk see uks kinni panna ja mitte kedagi siia sisse lasta. Laske ometi rahulikult surragi! Muidu, kinnitan teile, teatatakse teie sammust juba homme kohe kindralkubernerile endale. Vürst tundis mind juba neiuna ja Semjon Zahharovitši mäletab ta väga hästi ja on teda mitu korda oma heategudega õnnistanud. Kõik teavad, et Semjon Zahharovitšil oli palju sõpru ja kaitsjaid, keda ta ise oma suursuguse uhkuse tõttu maha jättis, kui ta oma teatavat nõrkust märkas, kuid nüüd (ta näitas Raskolnikovi peale) aitab meid suuremeelne noormees, kel on varandus ja sidemed ja keda Semjon Zahharovitš juba lapsest saadik tunneb, ja olge kindel, Amalia Ljudvigovna…»
See kõik oli räägitud haruldaselt ruttu, järjest kiiremini, kuid köha katkestas äkki Katerina Ivanovna ilukõne. Samal silmapilgul tuli õnnetu meelemärkusele ja oigas ning Katerina Ivanovna jooksis tema juurde. Haige avas silmad ja ilma et oleks veel kedagi tundnud või millestki aru saanud, hakkas ta enda juures seisvat Raskolnikovi vahtima. Ta hingas raskelt, sügavalt ja harva; huulile ilmus veri; otsaesine tõmbus higiseks. Raskolnikovi mitte tundes laskis ta silmad ringi käia. Katerina Ivanovna vaatas teda kurva, kuid valju pilguga, kuna ta silmist pisarad voolasid.
«Mu jumal! Tal on kogu rind puruks tallatud! Veri, veri!» lausus ta meeleheitel. «Pealmised riided peab tal kõik seljast ära võtma! Pööra end natuke, Semjon Zahharovitš, kui võid,» hüüdis ta haigele.
Marmeladov tundis ta ära.
«Preestrit!» lausus ta kähiseval häälel.
Katerina Ivanovna läks akna juurde, toetus otsaesisega vastu raami ja hüüdis meeleheitel:
«Oo, neetud elu!»
«Preestrit!» lausus surija jällegi üürikese vaikimise järel.
«Mindi juba!» käratas Katerina Ivanovna talle peale. Marmeladov kuulas, mis talle öeldi, ning vaikis. Pelglikul, nukral pilgul otsis ta naist, kes tuli uuesti tema juurde tagasi ja seisatas peatsis. Haige jäi pisut rahulikumaks, kuid mitte kauaks. Varsti peatusid ta silmad väikesel Liidakesel (tema lemmikul), kes nurgas värises nagu mõnes tõvehoos, vaadates teda ainiti oma imetlevate lapsesilmadega.
«A… a…» näitas ta rahutult lapse poole. Ta tahtis midagi öelda.
«Mida veel?» hüüdis Katerina Ivanovna.
«Paljajalu, paljajalu,» pomises Marmeladov, vaadates nõdrameelse silmadega tütarlapse paljastele jalgadele.
«Ole vait!» käratas Katerina Ivanovna talle ärritatult. «Tead isegi, miks paljajalu!»
«Jumalale tänu, tohter!» hüüdis Raskolnikov rõõmsalt.
Arst, korralik vanamees, sakslane, astus sisse ja vaatas umbusklikul pilgul ringi; läks haige juurde, luges pulssi, katsus tähelepanelikult pead, avas Katerina Ivanovna abil verest märja särgi ja paljastas rinna. See oli üleni muljutud, purustatud; paremal pool mõned küljekondid murdunud. Vasemal pool, just südame kohal, oli kohutav suur kollakasmust laik, tugeva kabjahoobi jälg. Arst kortsutas kulmu. Politseinik seletas talle, et tallatu jäi rattasse kinni ja teda lohistati tükk maad mööda kivisillutist.
«Imelik, kuidas ta veel meelemärkusele tuli?» sosistas arst tasa Raskolnikovile.
«Mis teie arvate?» küsis see.
«Sureb kohe.»
«Kas tõesti pole mitte mingit lootust?»
«Mitte vähematki! Hingeheitmisel… Pealegi on pea väga hädaohtlikult haavu täis… Hm!… Minugipärast võiks ehk verd lasta… kuid… see on asjatu. Viie või kümne minuti pärast ta sureb.»
«Siis laske juba parem verd!»
«Minugipärast… Muide, ma ütlen teile, sellest ei ole mingit kasu.»
Samas kostsid trepil jälle sammud, rahvahulk valgus kahele poole laiali ja lävele ilmus preester, hall vanamees, kes tuli jumalaarmu andma. Tema kannul sammus tänavalt kaasa tulnud politseinik. Arst loovutas kohe oma koha vaimulikule ja vahetas temaga tähendusrikka pilgu. Raskolnikov palus arsti, et ta vähemalt pisutki ootaks. Arst kehitas õlgu ja jäi paigale.
Kõik taganesid eemale. Pihtimine kestis ainult lühikese aja. Vaevalt sai surija millestki aru; rääkida võis ta aga ainult katkendlikult ja ebaselgete sõnadega. Katerina Ivanovna võttis Liidakese ja toolilt poisi, viis nad nurka ahju juurde ja langes põlvili, lapsi samuti enda ette põlvili seades. Tüdruk ainult värises; poiss aga, kel olid paljad põlved, tõstis taktis kätt, lõi risti ette ja kummardus maani, lüües otsaesist vastu põrandat, mis talle nähtavasti eriti suurt lõbu pakkus. Katerina Ivanovna näris huult ja surus pisaraid tagasi; ka tema palvetas ja kohendas aeg-ajalt lapsel särki seljas; ta oli põlvili seistes lähedalt kummutist rätiku võtnud ja selle tüdruku liiga paljastele õlgadele heitnud. Sisemistest ruumidest hakkasid uudishimulikud jällegi ust avama. Esikus tungles üha tihedam rahvahulk – kogu trepikoja elanikud, kes aga ometigi üle läve ei söandanud astuda. Üksainus küünlajupp valgustas kogu etendust.
Sel silmapilgul puges esikus ruttu rahva vahelt läbi Polenka, kes oli õe järele jooksnud. Jooksu tõttu hingeldades tuli ta uksest sisse, võttis rätiku ümbert, otsis silmadega ema, läks tema juurde ja ütles: «Tuleb! Kohtasin teda tänaval!» Ema vajutas ta põlvili enda kõrvale. Samal ajal puges Sonja vaikselt ja pelglikult inimeste vahelt läbi, ja imelik oli tema ootamatu ilmumine siin toas – vaesuse, närude, surma ja meeleheite keskel. Ka tema kandis närusid; ta kehakatted olid odavad, kuid ta oli riietatud tänava maitse järgi, nagu seda nõuavad selle omapärase maailma eeskirjad, millel on selge ja häbistav eesmärk. Sonja peatus esikus, just läve juures, kuid ei astunud sellest üle, ja vahtis nõutult, ilma et nähtavasti midagi oleks taibanud, unustades isegi oma neljandaist kätest ostetud ja praegusel hetkel ebakohase värvilise siidkleidi, millel oli ilmatu pikk ja naljakas saba, unustades oma määratu suure krinoliini, mis varjas kogu ukse, heledad kingad ja päevavarju, mida öösi vaja pole, kuid mille ta oli kaasa võtnud ning lõpuks oma veidra ümariku õlgkübaragi, millel oli tulekarva ere sulg. Poisikeselikult teisele kõrvale viltu lükatud kübara alt paistis kõhn, kahvatu ja kohkunud näonääpsuke, suu oli lahti ja hirmunud silmad liikumatud. Sonja oli väikest kasvu, aastat kaheksateist vana, kõhnake, kuid päris ilus blond tütarlaps, tähelepanuväärsete sinisilmadega. Ainiti vahtis ta aseme poole, vahtis vaimulikku, ja hingeldas kärmest käimisest. Viimaks puutusid ta kõrva nähtavasti rahvahulga sosistamine ja mõned sõnad. Ta lõi silmad maha, astus sammu üle läve ja jäi toas seisma, kuid jällegi just ukse juures.
Pihtimine ja jumalaarmu andmine lõppesid. Katerina Ivanovna astus uuesti mehe aseme juurde. Vaimulik taganes ja äraminekul mõtles ta veel mõned sõnad öelda Katerina Ivanovnale juhatuseks ja trööstiks.
«Aga kuhu ma need panen?» rääkis naine teravalt ja ärritatult vahele, näidates väikestele lastele.
«Jumal on armuline; lootke kõigevägevama peale,» vastas vaimulik.
«O-oh! Armuline, kuid mitte meile!»
«See on patt, patt, proua,» tähendas vaimulik pead vangutades.
«Aga see ei ole patt?» karjus Katerina Ivanovna surija poole näidates.
«Võib-olla on need, kes said tahtmatult õnnetuse põhjuseks, valmis teile kahjutasu maksma, vähemalt sissetuleku kaotamise puhul…»
«Teie ei mõista mind!» karjus Katerina Ivanovna ärritatult ja lõi käega. «Ei tea mille eest siin tasu maksta? Ta ronis ju ise purjus peaga hobuste jalgade alla! Mis sissetulekut? Temast polnud muud sissetulekut kui aga piin. Tema, viinanina, jõi ju kõik maha! Varastas meilt ja viis kõrtsi, hävitas minu ja nende elu! Ja jumalale tänu, et sureb! Kulu on vähem!»
«Surmatunnil peaks andeks andma, see on patt, proua, niisugused mõtted on suur patt!»
Katerina Ivanovna talitas haige juures, andis talle juua, pühkis peast verd ja higi, kohendas patja ja kõneles vaimulikuga, pöördudes vahel harva, tegevuse vahel, tema poole. Nüüd aga kargas ta äkki tema kallale peaaegu hullustuses.
«Oh, issand! Sõnad, ainult sõnad! Andeks anda! Täna, kui hobused poleks teda ära tallanud, oleks ta jällegi purjus peaga tulnud, ainus särk seljas, kulunud, närune, ja oleks magama heitnud, aga mina oleksin pidanud hommikuvalgeni vees solistama, oleks pesnud tema ja laste kaltse, pärast oleksin akna taga kuivatanud ja siinsamas, niipea kui valgeks läheb, neid nõelunud ja lappinud – see on minu öö!… Mis siis siin veel andeksandmisest rääkida! Niikuinii olen andeks andnud!»
Raske, hirmus köha katkestas ta sõnad. Ta sülitas taskurätikusse ja pistis selle näitamiseks vaimuliku nina alla, kuna ta teist kätt valutaval rinnal hoidis. Rätik oli üleni verine…
Vaimulik langetas pea ega öelnud midagi.
Marmeladov võitles juba surmaga; ta ei pööranud oma silmi Katerina Ivanovna näolt, kes oli kummardunud jällegi tema kohale. Ta näis aina tahtvat naisele midagi öelda; ta püüdis isegi algust teha, liigutades vaevaga keelt ja hääldades segaseid sõnu, kuid Katerina Ivanovna, kes juba aimas, et ta tahab temalt andeks paluda, hüüdis talle kohe käskivalt:
«Ole vait! Pole vaja!… Tean, mida tahad öelda!…» Ja haige vaikis, kuid samal ajal langes tema ekslev pilk uksele ja ta nägi seal Sonjat…
Seni polnud ta teda tähele pannud; neiu seisis ju nurgas varjus.
«Kes see on? Kes see on?» rääkis surija äkki kähiseval, hingeldaval häälel erutuses ning näitas hirmuga ukse poole, kus seisis tütar, kuna ta ise katsus end üles ajada.
«Ära tõuse! Ära tõuse!» tahtis Katerina Ivanovna hüüda.
Kuid surija oli juba jõudnud enda üleloomuliku pingutusega teisele käele üles ajada. Ta vahtis metsiku ja liikumatu pilguga natuke aega tütart, nagu ei tunneks ta teda. Pealegi polnud ta teda veel kunagi niisugustes rõivastes näinud. Äkki tundis ta ära selle alandatud, masendatud, ehitud ja häbeneva neiu, kes vaikselt oma korda ootas, et isaga jumalaga jätta. Surija näkku ilmus lõpmatu kannatuse ilme.
«Sonja! Mu tütar! Anna andeks!» hüüdis ta ja tahtis temale kätt sirutada, kuid kaotas toe ja langes prantsatades otseteed silmili põrandale; kohe tõtati teda üles tõstma, pandi sohvale, kuid ta suri juba. Sonja karjatas nõrgalt, jooksis juurde, võttis ta ümbert kinni ja kivines sellesse sülelusse. Marmeladov suri tütre kätel.
«Sai, mida tahtis!» hüüdis Katerina Ivanovna oma mehe surnukeha nähes. «Noh, mis siis nüüd teha? Millega ma ta maha matan? Ja millega ma neid siin homme toidan?»
Raskolnikov astus Katerina Ivanovna juurde.
«Katerina Ivanovna,» lausus ta, «möödunud nädalal rääkis teie mees mulle kõik oma elust… Uskuge, teist kõneles ta vaimustatud lugupidamisega. Sellest õhtust peale, kui ma teada sain, kui väga ta südamega teie kõigi, eriti aga teie küljes, Katerina Ivanovna, rippus, teid austas ja armastas, hoolimata oma õnnetust nõrkusest, sellest õhtust peale saime sõpradeks… Lubage siis mind nüüd… abiks olla… oma kadunud sõbrale viimse au andmises. Sähke, siin on, ma arvan, kakskümmend rubla, ja kui see võiks teile abiks olla, siis… ma… ühe sõnaga, ma astun veel sisse – ma tulen tingimata… Võib-olla tulen juba homme… Jumalaga!»
Ja ruttu läks ta toast välja, pugedes kiiresti läbi rahvamurru trepile; kuid rahvamurrus põrkas ta äkki kokku Nikodim Fomitšiga, kes õnnetusest oli teada saanud ja isiklikult tahtis korraldusi teha. Politseis toimunud stseenist saadik polnud nad enam kokku saanud, kuid Nikodim Fomitš tundis ta kohe ära.
«Aa, see olete teie?» küsis ta.
«Surnud,» vastas Raskolnikov. «Arst ja vaimulik olid siin, kõik on korras. Ärge vaest naist liiga tülitage, niikuinii on ta tiisikuses. Julgustage teda millegagi; kui võite… Teie olete ju hea inimene, ma tean…» lisas ta naeratades juurde ja vaatas talle otse silma.
«Aga kuidas teie enda veriseks olete teinud,» tähendas Nikodim Fomitš, kes laterna valgusel Raskolnikovi vestil värskeid verelaike tähele pani.
«Jah, sain veriseks… ma olen üleni verine!» rääkis Raskolnikov mingisuguse iseäraliku näoilmega, mispeale ta naeratas, pead nikutas ja mööda treppi alla läks.
Ta läks pikkamisi, kiirustamata, värisedes üleni palavikust, ilma et ta ise enesele oleks sellest aru andnud, sest teda valdas äkki voogava lainena täieliku ja vägeva elu uus, piiritu tundmus. See tundmus võis sarnaneda surmamõistetu omaga, kellele äkki teatatakse andeksandmisest. Poolel trepil jõudis talle kojuminev vaimulik järele, vaikides laskis Raskolnikov ta endast mööda, vahetades temaga tumma tervituse. Kuid jõudes juba viimaste trepiastmeteni, kuulis ta äkki enese selja taga tõttavaid samme. Keegi ruttas talle järele. See oli Polenka; ta tuli joostes ja hüüdes: «Kuulge! Kuulge!»
Raskolnikov pöördus tema poole. Väike tüdruk jooksis viimasest trepist alla ja jäi just tema ette seisma, üks aste kõrgemal. Väljast tungis sisse ähmane valgus. Raskolnikov nägi tütarlapse kõhna, kuid armast ja naeratavat nägu, mis rõõmsalt ja lapselikult temale otsa vaatas. Tütarlaps tuli ülesandega, mis talle endalegi nähtavasti väga meeldis.
«Kuulge, kuidas teie nimi on?… Ja veel: kus te elate?» küsis ta kiirustades oma hingeldava häälega.
Raskolnikov pani talle oma mõlemad käed õlgadele ja vaatas otsa pilguga, millest aimus õnne. Tal oli ütlemata hea teda nõnda vaadata, isegi ei teadnud miks.
«Kes teid saatis?»
«Mind saatis õde Sonja,» vastas tüdrukuke, ikka veel rõõmsalt naeratades.
«Seda ma arvasingi, et teid õde Sonja saatis.»
«Mind saatis ka ema. Kui õde Sonja hakkas saatma, astus ka mamma juurde ja ütles: «Jookse ruttu, Polenka!»»
«Kas te õde Sonjat armastate?»
«Mina armastan teda kõigist rohkem!» vastas Polenka erilise kindlusega ja ta naeratav nägu muutus äkki tõsiseks.
«Kas mind ka hakkate armastama?»
Vastuse asemel nägi ta endale lähenevat tütarlapse nägu ja pondunud huulekesi, mis sirutusid naiivselt suudluseks. Äkki võtsid tuletikkpeened käed kõvasti-kõvasti mehe ümbert kinni, pea langes tema õlale ja tüdruk hakkas vaikselt nutma, surudes ikka kõvemini ja kõvemini oma nägu tema vastu.
«Papast on kahju!» lausus ta üürikese aja pärast, tõstes oma nutetud nägu ja pühkides kätega pisaraid. «Nüüd on aina õnnetused,» lisas ta ootamatult juurde selle erilise soliidse näoilmega, mida lapsed püüavad omandada, kui nad tahavad rääkida «suurtena».
«Kas papa armastas teid?»
«Liidakest armastas ta kõige rohkem,» jätkas tütarlaps väga tõsiselt, ilma naermata, just nagu oleks ta juba päris suur, «armastas sellepärast, et ta on väike, ja veel sellepärast, et ta on haige, ja tõi talle alati midagi, aga meid õpetas ta lugema, ja minule õpetas grammatikat ja usuõpetust,» lisas ta lugupidavalt juurde, «aga mamma ei rääkinud midagi, kuid meie teadsime, et talle meeldib see, ja papagi teadis, aga ema tahab mulle prantsuse keelt õpetada, sest mul on juba aeg haridust saada.»
«Kas palvetada oskate?»
«Oo, miks mitte, oskame! Juba ammugi; mina olen suurem ja palvetan juba omapead, aga Kolja ja Liida palvetavad koos mammaga valjusti; esiteks loevad «Jumalaema», aga pärast veel ühe palve; «Issand, anna andeks Sonjale ja õnnista teda!» ja pärast veel ühe: «Issand, anna andeks meie teisele papale ja õnnista teda», sest meie vanem papa on juba surnud, aga see on juba teine ja tema eest palume meie ka.»
«Poljake, minu nimi on Rodion. Paluge millalgi ka minu eest: «Jumalasulase Rodioni eest» – muud midagi.»
«Kogu oma elu palun ma teie eest,» rääkis tüdrukuke innukalt ja hakkas jällegi äkki naerma, sööstis mehe juurde ja võttis tal kõvasti ümbert kinni.
Raskolnikov ütles talle oma nime, andis aadressi ja lubas homme tingimata sisse astuda. Tütarlaps oli ära minnes temast päris vaimustuses. Kell oli üksteist, kui Raskolnikov tänavale astus. Viie minuti pärast seisis ta sillal, just samal paigal, kust ennist naisterahvas oli kanalisse hüpanud.
«Küllalt!» lausus ta otsustavalt ja pühalikult. «Kadugu nägemused, kadugu silmakirjalik hirm, kadugu viirastused!… On elu! Kas ma praegu ei ela? Ühes vanaeidega ei surnud ometi minu elu! Issand olgu talle armuline ja – aitab, emake, aeg on hingusele minna! Nüüd on mõistuse ja valguse riik! Ja… ja tahte ning jõu riik…
ja eks vaatame nüüd! Katsume jõudu!» lisas ta kelkivalt juurde, nagu pöörduks ta mõne tumeda jõu poole, seda välja kutsudes. «Aga ma olin juba nõus arssinapikkusel maa-alal elama!»
«…Momendil olen ma väga nõrk, kuid… nähtavasti on haigus möödas. Kui ma ennist välja tulin, siis ma teadsin, et ta mööda läheb. Ah jaa: Potšinkovi majani on ainult paar sammu. Tingimata Razumihhini juurde: kui ka oleks üle paari sammu… las võidab kihlveo!… Las lõbustab ennast – pole viga, olgu!… Jõudu, jõudu on vaja, ilma jõuta ei saa midagi; kuid jõudu peab jõuga muretsema ja seda nad just ei teagi,» lisas ta uhkelt ja enesekindlalt juurde ning lahkus vaevalt jalgu järele vedades sillalt. Uhkus ja eneseusaldus kasvasid temas iga silmapilguga; järgmisel minutil polnud ta enam see inimene, mis ta oli eelmisel. Kuid mis siis nii iseäralikku sündis, et temas kõik ümber pöördus? Ta ei teadnud seda isegi; temale kui õlekõrrest kinnihaarajale näis äkki, et ka tema «võib elada, et on veel elu, et tema elu pole surnud ühes vanaeidega». Võib-olla oli ta otsuse tegemises liiga läbematu, kuid selle peale ta ei mõelnud.
«Aga jumalasulast Rodioni palusin ometi meelde tuletada,» välgatas tal äkki peas. «Noh, see on… igaks juhuks!» lisas ta juurde ja hakkas ise oma poisikeseliku tembu üle naerma. Ta oli kõige roosilisemas meeleolus.
Razumihhini leidis ta kergesti üles; Potšinkovi majas tunti juba uut elanikku ja kojamees juhatas talle kohe teed. Juba poolel trepil võis kära ja paljude inimeste jutukõma kuulda. Välisuks oli pärani lahti; kostis valju kisa ja vaidlust. Razumihhini tuba oli kaunis suur, koos oli viieteistkümne inimese ringis. Raskolnikov jäi esikusse seisma. Siin, vaheseina taga, askeldasid kaks pererahva teenijat kahe suure samovari, pudelite, taldrikute ja pirukate ning suupistete vaagnate ümber, mis olid toodud pererahva köögist. Raskolnikov saatis Razumihhini järele, kes jooksis vaimustuses siia. Juba esimesel pilgul võis märgata, et ta on ebatavaliselt palju joonud, ja ehk küll Razumihhin kunagi ei suutnud end purju juua, ometi oli seekord nagu pisut märgata.
«Kuule,» ruttas Raskolnikov rääkima, «ma tulin sulle ainult ütlema, et sina võitsid kihlveo ja et tõepoolest ükski inimene ei tea, mis temaga võib juhtuda. Sisse astuda ma ei või, olen liiga nõrk, silmapilk kukun ümber. Ja sellepärast tere ning jumalaga! Aga homme tule minu poole…»
«Tead mis, ma saadan su koju! Kui sa juba ise ütled, et nõrk oled, siis…»
«Aga külalised? Kes on see kahupea, kes praegu siiapoole vaatas?»
«See? Kurat teda teab! Vist onu tuttav, aga võib ka olla, et tuli ise… Onu jääb nendega: ta on kõige parem inimene; kahju, et sa praegu ei saa temaga tutvuda. Muide, kurat võtku neid kõiki! Neil ei jätku aega minu jaoks; pealegi on mulle värsket õhku vaja, selles mõttes, kulla sõber, tulid sa õigel ajal; veel paar minutit ja ma oleksin seal riidu läinud, jumala eest! Ajavad niisugust loba… Sa ei või ette kujutadagi, kuivõrd valelikuks võib inimene lõpuks saada! Siiski, kuidas mitte ette kujutada! Aga kas me ise ei valeta? Ja las valetavad: selle eest ei valeta nad aga pärast enam… Istu silmapilguks, ma toon Zossimovi siia.»
Zossimov tormas nagu mingisuguse õhinaga Raskolnikovi juurde; temas lõi välja mingisugune eriline uudishimu; varsti selgis ta nägu.
«Jalamaid magama,» otsustas ta, niipea kui oli haige üle vaadanud. «Enne magamaminemist võiks aga ühe neist sisse võtta. Võtate? Alles ennist valmistasin… mingisugune pulber.»
«Kas või kaks,» vastas Raskolnikov.
Pulber võeti siinsamas sisse.
«See on väga hea, et sa ise ta koju viid,» tähendas Zossimov Razumihhinile, «mis homme saab, seda näeme, kuid täna pole sugugi halb: endisega võrreldes suur muutus. Inimene õpib, kuni elab…»
«Tead sa, mis Zossimov mulle välja tulles sosistas,» pahvatas Razumihhin, niipea kui nad tänavale jõudsid. «Ma ütlen sulle kõik otse välja, kallis sõber, sest nad on lollid. Zossimov käskis mul sinuga teel minnes lobiseda ja sind ka lobisema panna ja pärast temale kõik edasi rääkida, sest tal on idee… et sina… oled hullumeelne või selleks saamas. Kujutle ometi! Esiteks oled sa temast kolm korda targem, teiseks, kui sul aru segi pole, siis sülga selle peale, et tal niisugune rämps peas on, ning kolmandaks – see lihamägi, eriala poolest kirurg, on nüüd vaimuhaiguste alal aru kaotanud; mis aga sinusse puutub, siis pööras tema kruvid sootuks lahti sinu tänane kõnelus Zametoviga.»
«Zametov rääkis sulle kõik?»
«Kõik ja tegi seda väga hästi. Nüüd alles sain ma kõigest aru, kuni viimse peensuseni, ja ka Zametov sai aru. Nojah, ühe sõnaga, Rodja… asi on selles… Ma olen täna tilgakese võtnud… Kuid sellest pole midagi… asi on selles, et see mõte… saad sa aru? hakkas neil tõepoolest pähe kinni… mõistad? See tähendab, ükski neist ei julgenud seda välja öelda, sest see on ju kõige meeletum lollus, ja iseäranis siis, kui see värvija kinni võeti, lõhkes kõik nagu seebimull ja kadus igaveseks. Aga milleks nad on lollpead? Ma andsin Zametovile siis pisut naha peale – see jäägu meie teada, vennas, ole hea, ära tee väljagi, et tead; olen tähele pannud, et tema on väga õrn; see oli Laviza juures – kuid täna, täna sai kõik selgeks. Peaasi on Ilja Petrovitš! Seekord kasutas ta sinu minestust politseis, aga endalgi hakkas pärast häbi; ma tean ju…»
Raskolnikov kuulas ahnelt. Razumihhin lobises purjus peaga asja välja.
«Minestusse langesin tol korral sellepärast, et oli umbne ja et haises värskest õlivärvist,» ütles Raskolnikov.
«Veel seletab! Mitte ainult see värv: põletik valmis terve kuu ette; Zossimov ju teab! Aga kuidas see poisinolk nüüd on löödud, seda ei suuda sa lihtsalt ette kujutadagi! Ta ütles, et pole sinu väikest sõrmegi väärt! Mõnikord on tal, vennas, head mõtted. Kuid tänane õppetund «Kristallpalees» – see ületas kõik! Sa hirmutasid ta ju alguses ära, ajasid ta krampidesse! Sa panid ta ju jällegi seda inetut mõttetust peaaegu uskuma, kuni pärast, äkki – näitasid talle keelt: «Noh, kas said nüüd?» Täius! Nüüd on ta maadligi surutud, hävitatud! Oled meister, jumala eest, see oli neile paras! Oh, et ka mind seal ei olnud! Nüüd ootas ta sind hirmsasti. Ka Porfiri tahab sinuga tuttavaks saada…»
«Aa… ka see juba… Aga miks nad mu hullude kirja panid?»
See tähendab, mitte hullude kirja. Kullakene, ma olen sulle vist liiga palju välja lobisenud… Teda üllatas ennist nimelt see, et sind huvitab ainult see üks punkt; nüüd on selge, miks huvitab; tundes seda asjaolu… ja kuidas see sind siis ärritas ning haigusega segi oli põimunud… Ma olen pisut purjus, ainult, kurat teda teab, tal on mingisugune oma idee… Mina ütlen sulle: vaimuhaiguste kallal on ta aru kaotanud. Kuid sina saada põrgusse…»
Umbes pool minutit vaikisid mõlemad.
«Kuule, Razumihhin,» lausus Raskolnikov, «ma tahan sulle midagi öelda: tulin praegu surnu juurest, keegi ametnik suri ära… ma andsin kõik oma raha sinna… ja peale selle suudles mind seal üks olend, kes, kuigi tõepoolest kunagi oleksin tapnud, ometi oleks… ühe sõnaga, ma nägin seal veel üht teist olendit… tulekarva sulega… siiski, lähen metsa oma jutuga; olen väga nõrk, toeta mind… kohe on ju trepp…»
«Mis sul viga on? Mis sul on?» küsis Razumihhin ärevalt.
«Pea käib pisut ringi, kuid asi pole selles, vaid selles, et olen nii kurb, nii kurb! Nagu mõni naine… tõepoolest! Vaata, mis see on? Vaata! Vaata!»
«Mis on?»
«Kas sa ei näe? Minu toas on valgus, näed? Läbi prao…»
Nad seisid juba viimase trepi ees, perenaise ukse kõrval, ja tõesti, alt võis näha, et Raskolnikovi pugerikus oli valgus.
«Imelik! Võib-olla Nastasja,» tähendas Razumihhin.
«Sel ajal ei käi ta kunagi minu juures, pealegi magab ta juba ammugi, kuid… mulle on see ükskõik! Jumalaga!»
«Mis sinuga on? Ma ju saadan sind, lähme koos!»
«Tean, et koos, kuid ma tahtsin sinuga siin jumalaga jätta, su kätt suruda. Noh, anna käsi, jumalaga!»
«Mis sul on, Rodja?»
«Ei midagi… lähme… sina oled tunnistajaks.»
Nad hakkasid mööda treppi üles minema ja Razumihhinil välgatas mõte, et võib-olla Zossimovil on ehk siiski õigus. «Oh! Rikkusin ta meeleolu oma lobisemisega!» pomises ta endamisi. Ukse juurde jõudnud, kuulsid nad toas hääli.
«Mis siin ometi on?» hüüatas Razumihhin.
Raskolnikov puudutas esimesena ust ja lükkas selle pärani lahti, lükkas lahti ja jäi lävel kivinenult seisma.
Ema ja õde istusid sohval ja ootasid teda juba poolteist tundi. Millegipärast ootas tema neid kõige vähem ja ka kõige vähem nende peale mõtles, sellest hoolimata, et ta veel täna teistkordse teate sai nende väljasõitmisest ja peatsest siiasaabumisest. Kõik need poolteist tundi olid nad teineteise võidu Nastasjale küsimusi ette ladunud, kes veel praegu nende ees seisis ja neile oli jõudnud viimase peensuseni kõik ära jutustada. Nad olid hirmu pärast päris arutud, kuuldes, et «tema jooksnud täna ära» haigest peast ja, nagu jutust võis aru saada, sonides. «Jumal hoidku, mis on küll temaga lahti!» Mõlemad nutsid ja kannatasid ebainimlikku piina selle poolteise tunni jooksul.
Raskolnikov võeti rõõmsate ja vaimustatud hüüetega vastu. Mõlemad tormasid tema poole. Kuid Raskolnikov seisis nagu surnu; üks väljakannatamatu mõte rabas teda äkki kui kõu. Isegi käed ei kerkinud nende kallistamiseks: ei suutnud. Ema ja õde surusid teda oma sülelustes, suudlesid, naersid, nutsid… Ta astus sammu, tuikus ja langes meelemärkuseta põrandale.
Ärevus, hirmukarjatused, oiged… Lävel seisev Razumihhin sööstis tuppa, haaras haige oma võimsatele kätele ja pani ta sohvale.
«Pole midagi, pole midagi!» hüüdis ta emale ja õele. «Ainult minestus, tühine asi! Alles praegu ütles arst, et ta on palju parem, et ta on päris terve! Vett! Noh, näete, juba tuleb aru tagasi, juba ärkaski!… »
Ja ta haaras Dunja käest nõnda kinni, et peaaegu oleks selle paigast väänanud, ning sundis teda kummardudes vaatama, et: «Näe, juba ärkaski!» Ema ja õde vaatasid liigutatult ja tänulikult Razumihhinit, nagu oleks see mõni päästeingel; Nastasjalt olid nad juba kuulnud, millist osa oli see «käbe noormees», nagu Pulheeria Aleksandrovna Raskolnikova ise teda Dunjale sel õhtul intiimses kõneluses nimetas, nende Rodja haiguse ajal etendanud.