Mine sisu juurde

Kuritöö ja karistus/Neljas osa/VI

Allikas: Vikitekstid
V
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
I

VI

Seda silmapilku pärast meelde tuletades paistis see Raskolnikovile järgmisena.

Ukse tagant kostev müra kasvas ruttu valjemaks ja uks läks praokile.

«Mis on?» hüüdis Porfiri Petrovitš pahaselt. «Ma hoiatasin ju…»

Keegi ei vastanud, kuid oli näha, et ukse taga seisis mitu inimest ja nagu tõugataks kedagi eemale.

«Mis seal ometi on?» kordas Porfiri Petrovitš ärevalt.

«Toodi vang, Nikolai,» kostis kellegi hääl.

«Pole vaja! Viige minema! Oodata!… Milleks ta siia ronis? Niisugune korratus!» karjus Porfiri ukse juurde joostes.

«Tema ju…» tahtis endine hääl jätkata, kuid katkes.

Paar sekundit, mitte enam, vältas päris võitlus; siis oleks nagu keegi kedagi jõuga eemale tõuganud, mispeale mingisugune väga kahvatu mees otseteed Porfiri Petrovitši kabinetti astus.

Esimesel pilgul oli selle mehe välimus väga imelik. Ta vahtis otse enda ette, kuid ei näinud nagu kedagi. Tema silmis välkus otsustavus, kuid samal ajal oli tema nägu kaame, justkui toodaks ta tapapingile. Täiesti kahvatud huuled värisesid pisut.

Ta oli alles väga noor, lihtsalt riides, keskmist kasvu, kõhn, juuksed kausina pöetud, näojooned peened, nagu kuivanud. Ootamatult eemaletõugatud meesterahvas kargas tema järel tuppa ja haaras tal õlast kinni: see oli konvoeerija, kuid Nikolai tõmbas järsku kätt ja vabastas selle uuesti.

Uksel oli mitu uudishimulikku. Mõned neist püüdsid sisse pugeda. Kõik see sündis peaaegu ainsa silmapilgu jooksul.

«Viige ära, vara veel! Oota, kuni kutsutakse!… Miks te ta varem tõite?» pomises Porfiri Petrovitš äärmises meelepahas, nagu oleks ta aru segi läinud. Kuid Nikolai langes äkki põlvili.

«Mis see on?» hüüdis Porfiri imestuses.

«Olen süüdi! Minu patt! Mina olen tapja!» lausus Nikolai äkki, nagu pisut hingeldades, kuid kaunis valjul häälel.

Kümmekond sekundit vältas vaikimine, nagu oleks kõiki kangestus vallanud; isegi konvoeerija põrkas Nikolaist eemale ega läinud enam talle ligi, vaid taganes masinlikult ukse juurde ja jäi liikumatult seisma.

«Mis see on?» karjus Porfiri Petrovitš, vabanedes silmapilksest kangestusest.

«Mina… olen mõrtsukas…» kordas Nikolai üürikese vaikimise järel.

«Kuidas… sina… Kuidas… Kelle sa tapsid?»

Porfiri Petrovitš kaotas nähtavasti pea.

Nikolai vaikis jällegi pisut.

«Aljona Ivanovna ja nende õe, Lizaveta Ivanovna, mina… tapsin… kirvega. Sõgedus tuli peale…» lisas ta äkki juurde ja jäi jällegi vait. Ikka veel põlvitas ta.

Porfiri Petrovitš seisis veidi aega nagu mõttes, kuid äkki läks ta elavaks ja hakkas kätega kutsumata külaliste peale vehklema. Need kadusid silmapilk ja uks läks kinni. Seejärel heitis ta pilgu nurgas seisvale Raskolnikovile, kes metsikult Nikolaid silmitses, pidi tema juurde minema, kuid peatus äkki, vaatas teda, pööras silmad ruttu Nikolaile, seejärel jällegi Raskolnikovile, siis uuesti Nikolaile ning äkki, nagu õhinasse sattudes, kargas ta Nikolai kallale.

«Mis sa mulle oma sõgedusega ette tõttad?» hüüdis ta peaaegu kurjalt. «Ma pole sinult veel küsinudki: kas sul tuli sõgedus peale või ei… Ütle: sina tapsid?»

«Mina olen tapja… tunnistan üles…» ütles Nikolai.

«Ä-äh! Millega tapsid?»

«Kirvega. Muretsesin valmis.»

«Oh, ruttab! Üksi?»

Nikolai ei mõistnud küsimust.

«Üksi tapsid?»

«Üksi. Aga Mitka süüdi ei ole ja kõigest sellest osa ei võtnud.»

«Ära ometi oma Mitkaga tõtta! Ä-äh! Aga kuidas sa, noh, kuidas sa seekord siis trepist alla jooksid? Kojamehed tulid teile mõlemale ju vastu!»

«Seda tegin siis, et varjata… jooksin Mitkaga,» vastas Nikolai nagu rutates ja varemalt ettevalmistatuna.

«Noh, nii see ongi!» karjus Porfiri kurjalt. «Pole omad sõnad!» pomises ta nagu endamisi ja äkki pani ta jällegi Raskolnikovi tähele.

Nähtavasti kiskus Nikolai teda niivõrd kaasa, et ta silmapilguks Raskolnikovi unustas. Nüüd ta äkki toibus ja isegi kohmetus…

«Rodion Romanovitš, kullake! Vabandage,» tormas ta tema juurde. «Nõnda ei või! Olge head… teil pole siin enam midagi teha… ma isegi… näete, missugune üllatus!… Olge head!…»

Ja temal käest kinni võttes näitas talle ust.

«Nähtavasti seda te ei oodanud?» sõnas Raskolnikov, kes muidugi veel millestki aru ei saanud, kuid kes juba pisut julgemaks oli läinud.

«Ja ka teie, härra, ei oodanud seda. Näe, kuidas teie käsi väriseb! Ohoo!»

«Ka teie värisete, Porfiri Petrovitš.»

«Ka mina värisen; ei oodanud!…»

Nad seisid juba uksel, Porfiri ootas kärsitult, et Raskolnikov ära läheks.

«Kas te oma väikest üllatust nüüd ei näitagi?» küsis Raskolnikov äkki pilkavalt.

«Räägib, aga endal lõgisevad hambad suus, hahaa! Olete teie aga irooniline inimene! Noh, nägemiseni!»

«Minu arvates – jumalaga

«Nagu jumal annab, nagu jumal annab!» pomises Porfiri kuidagi viltuse naeratusega.

Kantseleist läbi minnes pani Raskolnikov tähele, et mitmed teda ainiti silmitsesid. Eestoas nägi ta rahva seas selle maja kaht kojameest, keda ta tookord öösel jaoskonda oli kutsunud. Nad seisid ja ootasid midagi. Kuid niipea kui ta trepile jõudis, kuulis ta oma selja taga äkki Porfiri Petrovitši häält. Ümber pöördudes nägi ta, et see temale hingeldades järele jookseb.

«Paar sõna veel, Rodion Romanovitš, olgu kõige selle muuga, nagu jumal annab, kuid ometi tuleb teilt midagi vormiliselt küsida… nii et me saame veel kokku, eks ju?»

Ja Porfiri seisatas naeratades tema ees.

«Eks?» lisas ta veel kord.

Pidi oletama, et ta veel midagi tahtis öelda, kuid millegipärast ei leidnud nagu sõnu.

«Teie aga, Porfiri Petrovitš, vabandage mind ennistise pärast… sain ägedaks,» lausus Raskolnikov, kes juba üsna julgeks oli muutunud ja kõigest hingest tahtis hoobelda.

«Pole viga, pole viga,» vastas Porfiri peaaegu rõõmsalt. «Ma ise ju ka… Mul on mürgine iseloom, kahetsen väga! Aga me saame ju kokku. Kui jumal aitab, siis saame isegi üsna peatselt kokku!»

«Ja õpime teineteist lõplikult tundma?» küsis Raskolnikov.

«Ja õpime teineteist lõplikult tundma,» oli Porfiri Petrovitš nõus ja vaatas silmi pilutades üsna tõsiselt Raskolnikovile otsa. «Nüüd nimepäevale?»

«Matusele.»

«Ah jaa, matusele! Oma tervist hoidke, tervist…»

«Ma juba ei teagi, mis ma omalt poolt teile peaksin soovima!» ütles Raskolnikov, kes juba mööda treppi hakkas alla minema, kuid äkki jällegi Porfiri poole pöördus. «Sooviksin teile suuremat edu, kuid näete isegi, kui koomiline amet teil on!»

«Miks siis koomiline?» ajas Porfiri Petrovitš kohe kõrvad kikki, kuna ta juba minna tahtis.

«Miks siis mitte, sest kuidas te küll seda vaest Mikolkat olete pidanud piinama ja vaevama, psühholoogiliselt muidugi, omal viisil, enne kui ta üles tunnistas! Päevad ja ööd pidite talle tõendama: «Sina oled tapja, sina oled tapja!…» noh, aga nüüd, kus ta juba üles tunnistas, hakkate jällegi teda liige-liikmelt läbi võtma. «Valetad, mitte sina pole tapja! Sina ei võinud olla! Sa ei räägi oma sõnadega!» Noh, kuidas siis ei peaks teie amet peale seda koomiline olema?»

«Hahahaa! Nõnda siis panite ikkagi tähele, et ma Nikolaile ütlesin, et tema ei räägi omade sõnadega?»

«Kuidas siis seda mitte tähele panna?»

«Ohoo! Olete teravmeelne, teravmeelne. Panete kõik tähele! Päris mänglev mõistus! Ja just sellest koomilisest keelest napsate kinni… hahaa!… Räägitakse ju, kirjanikest olnud Gogolil see joon kõrgeimal määral?»

«Jah, Gogolil.»

«Jah, Gogolil… Meeldiva jällenägemiseni!»

«Meeldiva jällenägemiseni…»

Raskolnikov läks otseteed koju. Ta oli niivõrd ogaraks ja segi aetud, et ta niipea, kui oli koju jõudnud, veerand tundi sohval istus ning puhkas, püüdes vähegi oma mõtteid koguda. Nikolaist ei hakanudki ta arutama: ta tundis end rabatuna; tundis, et Nikolai tunnistamises on midagi seletamatut ja imestamisväärset, millest ta praegu kuidagi aru ei saa. Kuid Nikolai tunnistus oli tõeline fakt. Selle fakti tagajärjed olid tal silmapilk selged: vale pidi välja tulema ja siis võetakse jällegi tema käsile. Kuid vähemalt seni on ta vaba ja peab tingimata enese heaks midagi tegema, sest hädaoht on möödapääsematu.

Kuid siiski, missugusel määral? Olukord hakkas selguma. Meelde tuletades oma hiljutist stseeni Porfiri Petrovitšiga pealiskaudselt ja üldjoontes, pidi ta jällegi tahes või tahtmata hirmu pärast võpatama. Muidugi kõiki Porfiri Petrovitši eesmärke ta veel ei teadnud, ei suutnud kõiki tema kavatsusi läbi näha. Aga osa mängust oli paljastatud ja muidugi ei võinud ükski paremini kui tema mõista, kui hirmus oli see «käik» Porfiri Petrovitši mängus. Veel pisut ja ta võis enese täiesti välja anda – juba faktiliselt. Tema iseloomu haiglust mõistes ja esimese pilguga teda õieti tabades ning läbi nähes talitas Porfiri Petrovitš ehk küll liiga otsustavalt, kuid peaaegu kindlalt. Kahtlemata jõudis Raskolnikov end juba ennistki liiga kompromiteerida, kuid faktideni poldud ometi veel jõutud; see kõik oli alles ainult suhteliselt. Kuid kas mõistab tema seda praegu õigesti? Kas ta ehk ei eksi? Missuguse eesmärgi poole just Porfiri Petrovitš täna püüdis? Kas tal täna tõesti oli midagi ette valmistatud? Ja mis nimelt? Kas ta tõesti midagi ootas või ei? Kuidas oleksid nad nimelt täna lahkunud, kui poleks saabunud see ootamatu lahendus Nikolai tõttu?

Porfiri paljastas peaaegu kogu oma mängu; muidugi, ta riskis, kuid paljastas ometi ja (nii näis see Raskolnikovile) kui tal midagi rohkem oleks olnud, siis oleks ta ka seda näidanud. Aga mis oli see «üllatus»? Irvitamine või? Tähendas see midagi või mitte? Kas võis selle taga midagi faktitaolist, kindla süüdistuse sarnast peituda? Eilne mees? Kuhu see kadus? Kus oli ta täna? Sest kui Porfiril üldse midagi kindlat on, siis juba tingimata ühenduses selle eilse mehega…

Ta istus longuspäi, küünarnukid põlvedel, käed silmade ees. Närviline värin kestis veel edasi kogu tema kehas. Viimaks tõusis ta sohvalt, võttis mütsi ja läks ukse poole.

Ta aimas kuidagi ette, et vähemalt täna ei ähvarda teda kindlasti mingi hädaoht. Äkki tundis ta südames peaaegu rõõmu: ta tahtis võimalikult ruttu Katerina Ivanovna juurde minna. Matusele oli ta muidugi hiljaks jäänud, kuid peielauda jõuab ta veel, ja seal näeb ta peagi Sonjat.

Ta seisatas, jäi mõttesse ja haiglane naeratus tungis huulile.

«Täna, täna!» kordas ta endamisi. «Jah, veel täna! Nõnda peab see olema…»

Ta tahtis just ust avama hakata, kui see ise avanes. Värisema lüües kargas Raskolnikov tagasi. Uks avanes pikkamisi ja vaikselt ning äkki ilmus kuju – eilse mehe kuju nagu maa alt.

Mees peatus lävel, vaatas vaikides Raskolnikovile otsa ja astus sisse. Ta oli just samasugune nagu eilegi, samasugune kuju, niisamuti riides, kuid näos ja pilgus oli sündinud sügav muutus: ta vaatas nüüd nukrana ja ohkas sügavasti, kui oli pisut seisnud. Puudus ainult, et ta oleks käe vastu põske surunud ja pea viltu kallutanud, siis oleks ta täiesti eide moodi olnud.

«Mis teil vaja on?» küsis näost surnukahvatuks muutunud Raskolnikov.

Mees vaikis ja kummardas tema ees äkki peaaegu maani. Vähemalt puudutas ta parema käe sõrmega põrandat.

«Mis te teete?» hüüdis Raskolnikov.

«Olen süüdi,» lausus mees tasakesi.

«Milles?»

«Kurjades mõtetes.»

Mõlemad vaatasid teineteise otsa.

«Südametunnistus hakkas vaevama. Kui teie tookord arvasite heaks tulla, võib-olla purjus peaga, ja hakkasite kojamehi jaoskonda kutsuma ning küsisite vere kohta, hakkas mul süda valutama, et teid lasti minna ja et peeti joobnuks. Süda valutas nii, et kadus uni. Ja aadressi meeles pidades käisime eile siin ning küsisime…»

«Kes käis?» küsis Raskolnikov vahele, kel hakkas silmapilk kõik meelde tulema.

«Mina, tähendab, tegin teile ülekohut.»

«Siis teie olete sellest majast?»

«Mina olin ju sealsamas, seisin ühes nendega väravas, või olete unustanud? Meil on seal ju käsitöögi, juba ammusest ajast. Kasukaõmblejad oleme, linnakodanike seast, võtame töö koju teha… aga kõige rohkem valutas süda sellepärast…»

Ja äkki tuli Raskolnikovile kogu tunaeilne sündmus selle maja väravas meelde; ta mäletas, et peale kojameeste oli seal veel mitu inimest, seisis naisigi. Tal tuli meelde üks hääl, mis soovitas teda, Raskolnikovi, jaoskonda viia. Rääkija nägu ei suutnud ta enam meelde tuletada, ei tundnud teda ka praegu, kuid ta mäletas, et ta tol korral temale isegi midagi vastas, tema poole pöördus…

Või siis nõnda laheneski kogu see eilne hirm. Kõige hirmsam oli mõelda, et ta tõepoolest pidi peaaegu hukkuma, hukkuma peaaegu niisuguse tühise asjaolu tõttu. Tähendab, peale korteri üürimise ja verest kõnelemise ei või see mees midagi rääkida. Seega pole ka Porfiril mitte midagi, mitte midagi peale selle sonimise, ei mingeid fakte peale selle psühholoogia, millel on kaks otsa, kindlat mitte midagi. Seega siis, kui mingisuguseid muid fakte ei ilmu (aga need ei pea enam ilmuma, ei pea, ei pea!), siis… mis võivad nad temale siis teha? Millega võivad nad tema süü lõplikult selgitada, kuigi peaksid ta areteerima? Seega pidi Porfiri alles just praegu korteri üürimisest teada saama, kuna ta senini ei teadnudki.

«Kas teie olite see, kes täna Porfirile ütles… et ma käisin?» hüüdis ta, tabatud äkilisest mõttest.

«Missugusele Porfirile?»

«Kohtu-uurijale.»

«Mina ütlesin. Kojamehed ei läinud seekord, nõnda läksin siis mina.»

«Täna?»

«Natuke aega enne teid. Ja kuulsin kõik, kõik, kuidas ta teid piinas.»

«Kus? Mis? Millal?»

«Sealsamas vaheseina taga. Istusin seal kogu selle aja.»

«Kuidas? Siis teie olitegi see üllatus? Kuidas see ometi võis sündida? Armas aeg!»

«Kui ma nägin,» lausus kodanik, «et kojamehed minu sõnade peale ei taha minna, sest nad ütlesid, et on juba hilja, võib-olla saab veel kurjaks, et õigel ajal ei tulnud… panin mina pahaks ning kaotasin une ning hakkasin järele kuulama. Ja kui eile olin kõik järele kuulanud, läksin täna jaoskonda. Läksin esimest korda, teda ei olnud, läksin tunni aja pärast – ei võtnud vastu, läksin kolmandat puhku – lasti ette. Hakkasin talle seletama, kõik, nagu oli, ja tema hakkas mööda tuba vadima ja rusikaga endale vastu rindu peksma. «Mis te minuga ometi, röövlid, teete?» räägib teine. «Kui ma seda oleksin teadnud, oleksin ta kohe vahi alla pannud!» Pärast jooksis välja, kutsus kellegi ja hakkas temaga nurgas pomisema, siis jällegi minu juurde ja hakkas küsima ning sõimama. Ja tõreles palju; teatasin temale kõigest ja ütlesin, et mu eilsete sõnade peale ei julgenud te midagi vastata ja et te mind ei tundnud. Ja siis hakkas ta jällegi jooksma ja endale vastu rindu taguma, vihastus ja jooksis teine, aga niipea kui teist teatati, – noh, ütles kohe minule, roni vaheseina taha ja istu, ära liiguta end, ükskõik, mis kuuled, ja tõi mulle tooli ja keeras ukse järel lukku, võib-olla, ütleb teine, ehk küsin sinult. Aga kui Nikolai sinna toodi, saatis ta mu pärast teid välja: «Sind,» ütles ta, «nõuan ma veel ja tahan sult küsida…»»

«Kas ta Nikolailt sinu kuuldes midagi küsis?»

«Niipea, kui teid välja oli saatnud, saatis ka kohe minu, ja hakkas Nikolaid üle kuulama.»

Kodanik peatus ja kummardas jällegi, sõrmega põrandat puudutades.

«Andke andeks mu süüdistus ja kurjus!»

«Jumal annab andeks!» vastas Raskolnikov. Ja niipea kui Raskolnikov seda oli öelnud, kummardas kodanik jällegi, kuid mitte enam maani, vaid vööni, pöördus ümber ja läks toast välja. «Kõik on kahe otsaga, nüüd on kõik kahe otsaga,» kinnitas Raskolnikov ja lahkus erksamalt kui kunagi varem kodust.

«Nüüd võitleme veel,» lausus ta kurja muigega mööda treppi alla minnes. Kurjus oli aga tema enda vastu sihitud; põlguse ja häbiga tuletas ta oma «argust» meelde.