Kuritöö ja karistus/Kuues osa/VII
←VI
|
Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare |
VIII→
|
VII
Sama päeva õhtul kella seitsme paiku läks Raskolnikov oma ema ja õe korteri juurde, mis asus samas Bakalejevi majas ja mille neile oli soovitanud Razumihhin. Sissekäik oli otse tänavalt. Kohale jõudes vähendas Raskolnikov sammu ja kahtles alles, kas sisse astuda või mitte. Kuid ta poleks tahtnud mingi hinna eest tagasi minna, sest ta oli kord otsustanud. «Pealegi on ükskõik, nemad ei tea veel midagi,» mõtles ta, «mind aga on harjutud juba veidraks pidama…» Ta ülikond oli hirmus: üleni porine, terve öö vihma saanud, kortsus ja auke täis. Ta nägu oli väsimuse, halva ilma, kehalise kurnatuse ja ligemale päevase iseendaga võitlemise tõttu peaaegu inetu. Kogu selle öö saatis ta üksi mööda, jumal teab kus. Kuid nüüd oli ta vähemalt otsusele jõudnud.
Ta koputas. Ema avas ukse. Dunjat polnud kodus. Isegi teenijat ei juhtunud olema. Pulheeria Aleksandrovna jäi algul rõõmust tummaks; siis võttis ta pojal käest kinni ja vedas ta tuppa.
«Noh, siin sa siis oledki!» lausus ta rõõmu pärast kogeldes. «Ära pahanda minu peale, Rodja, et ma su nii rumalasti, pisarsilmil vastu võtan: ma ju naeran nõnda, mitte aga ei nuta. Sa arvad, et ma nutan? Ei, mul on hea meel, aga mul on juba kord niisugune rumal mood: pisarad jooksevad. See on sinu isa surmast saadik nõnda, nutan kõige pärast. Istu, kullake, oled vist väsinud, nagu näha. Ah, kuidas sa enda oled ära määrinud.»
«Eile olin vihma käes, ema…» lausus Raskolnikov.
«Mis sa nüüd!» tõttas Pulheeria Aleksandrovna vahele rääkima. «Sa arvad, et ma hakkan sind oma endise eideliku harjumuse tõttu üle kuulama; ole rahulik. Ma ju mõistan kõik; nüüd olen ma juba siinse eluga harjunud ja näen isegi, et siin on targem. Ma olen alatiseks otsustanud: kus siis võin mina sinu mõtetest aru saada ja sinult aru nõuda. Sul on võib-olla jumal teab missugused asjad või plaanid peas või tekivad veel teab mis mõtted; ja mina peaksin aina sind müksima: millest mõtled? Ma, näed… Ah, issand! Ja mis ma siis nüüd siin sinna-tänna tuigun, nagu arutu… Vaata, Rodja, ma loen juba kolmandat korda sinu artiklit sealt ajakirjast; Dmitri Prokofjitš tõi mulle. Ma päris imestasin, kui nägin; olen mina ka lollike, mõtlen endamisi, sellega ongi ta ametis, see ongi kõigi mõistatuste seletus! Temal on võib-olla uued mõtted sel ajal peas; tema arutleb neid, aga mina piinan ja segan teda. Loen, mu sõber, ja muidugi nii paljustki ei saa aru; aga nõnda see peabki olema; kus nüüd mina!»
«Näidake seda, ema.»
Raskolnikov võttis lehe ja heitis pilgu oma artiklile. Kuidas see ka tema praegusele seisukorrale vastu käis, aga ometi tundis ta seda imelikku ja kibemagusat tunnet, mida maitseb autor, kes näeb oma kirjutist esimest korda trükituna; pealegi avaldusid siin ka tema kakskümmend kolm aastat. See kestis ainult silmapilgu. Kui ta mõne rea oli läbi lugenud, läks tal kulm kortsu ja hirmus tusk pitsitas ta südant. Kogu tema hingeline võitlus viimastel kuudel tuli tal korraga meelde. Vastikuse ja meelepahaga viskas ta artikli lauale.
«Olgu ma ei tea kui rumal, Rodja, ometi niipalju suudan ma ikkagi otsustada, et sina saad varsti tähtsaks meheks, kui mitte kõige tähtsamaks meheks meie teadusemaailmas. Ja nemad julgesid mõelda, et sa oled hulluks läinud! Hahahaa! Sa ei teagi seda – nad ju arvasid nõnda! Ah neid alatuid ussikesi, kus nemad nüüd aru saavad, mis on mõistus! Ja Dunja, ka Dunja oli peaaegu valmis uskuma, mõtle ometi! Sinu õnnis isa saatis kaks korda ajakirjadele, – esiteks salmikud (mul on see kaustikki alles, ma näitan sulle millalgi), pärast aga terve novelli (mina ise palusin teda, et ta annaks mulle ümber kirjutada), ja kuidas me küll mõlemad palvetasime, et vastu võetaks, aga – ei võetud! Kuus, seitse päeva tagasi, Rodja, muretsesin ma, vaadates su rõivaid, kuidas elad, mida sööd ja milles käid. Aga nüüd näen jällegi, et olin rumal, sest kui sa ainult tahad, võid endale nüüd kõik mõistuse ja vaimuannetega muretseda. Tähendab, sa ei taha esialgu ja sul on praegu palju tähtsamate asjadega tegemist…»
«Kas Dunjat kodus ei ole, ema?»
«Ei ole, Rodja. Tihtilugu pole teist kodus näha, jätab minu üksinda. Dmitri Prokofjitš, jumal tänatud, käib minu juures istumas ja räägib aina sinust. Armastab ja austab teine sind, mu sõber. Õest ei või just öelda, et ta minu vastu nii väga lugupidamatu oleks. Ma ei kurda ju. Temal on oma iseloom, minul oma; temal on mingisugused oma saladused tekkinud; noh, minul pole aga teie ees mingisuguseid saladusi. Muidugi olen ma päris kindlasti veendunud, et Dunja on liiga tark ja pealegi veel armastab ta mind ja sind… kuid ometi ei tea ma, kuhu see kõik välja viib. Sa tegid mu täna õnnelikuks, Rodja, et sisse astusid, tema aga jäi jalutamisega sellest ilma; kui tuleb, ütlen talle: vend käis täna siin, aga kus siis sina oma aja mööda saatsid? Sina, Rodja, ära mind liiga hellita: kui võimalik – astu sisse, kui ei – pole midagi parata, ma ootan. Ma tean ometigi, et sa mind armastad, ja sellest aitab mulle. Hakkan sinu artikleid lugema, kuulen sinust kõigi suust, aga siis äkki – astud sa ka ise üle ukse sisse, mis võib olla veel sellest paremat? Tulid ju täna, et ema trööstida, ma ju näen seda…»
Ja Pulheeria Aleksandrovna hakkas äkki nutma.
«Näed, jällegi! Ära pane mind, lollikest, tähele! Ah, issand, mis ma küll istun!» hüüdis ta üles karates. «Meil on ju kohvi, aga ma ei võõrustagi sind. Seal ta nüüd on, see eidelik enesearmastus! Silmapilk, silmapilk!»
«Ema, laske olla, ma lähen kohe! Ma ei tulnud mitte selleks. Olge head, kuulake mind.»
Pulheeria Aleksandrovna astus pelglikult poja juurde.
«Ema, mis ka juhtuks, mis te ka minust kuuleksite, mis ka minust teile räägitaks – kas armastate mind alati nõnda nagu praegu?» küsis Raskolnikov äkki ülevoolavast südamest, nagu ei mõtlekski ta ise oma sõnade peale ja nagu ei kaaluks ta neid õieti.
«Rodja, Rodja, mis on sinuga? Kuidas võid sa seda üldse küsida? Kes võiks mulle sinust midagi öelda? Ma ei usu ju kedagi, ükskõik kes ta ka oleks, ajan ta lihtsalt minema.»
«Ma tulin teile kinnitama, et ma olen teid alati armastanud ja mul on praegu hea meel, et oleme üksi, olen isegi rõõmus, et Dunjat ei ole,» jätkas ta endise hooga, «ma tulin teile otseteed ütlema, et kuigi teie õnnetuks saate, ometi teadke, et teie poeg teid praegu rohkem armastab kui iseennast, ja et kõik see, mis te minust arvasite, nagu oleksin ma südametu ega armastaks teid, see kõik on vale. Teid ei lakka ma kunagi armastamast… Noh, ja küllalt, mulle näis, et nõnda peab tegema ja sellest alustama…»
Pulheeria Aleksandrovna kallistas teda tummalt, surus teda vastu rinda ja nuttis vaikselt.
«Ma ei tea, mis sinuga on, Rodja,» ütles ta viimaks. «Kogu aja olen arvanud, et me sind lihtsalt tüütame, aga nüüd näen kõigest, et sinul on suur mure, sellepärast sa nukrustadki. Juba ammugi nägin ma seda ette, Rodja. Anna andeks, et ma sellest rääkima hakkasin; aina mõtlen sellest ega maga öösiti. Sel ööl sonis ka õde ning tuletas aina sind meelde. Kuulsin midagi, aga millestki ei saanud aru, Kogu hommiku käisin nagu surmanuhtlust oodates, ootasin midagi, tundsin ette ja nüüd on see käes! Rodja, Rodja, kuhu sa siis nüüd? Sõidad kuhugi või?»
«Sõidan.»
«Seda ma arvasingi! Aga ka mina võin ju ühes sinuga sõita, kui sul vaja oleks. Ka Dunja; tema armastab sind, tema armastab sind väga, ja minugipärast sõitku ka Sofja Semjonovna kaasa, kui vaja: näed sa, ma võtan ta hea meelega endale tütreks. Dmitri Prokofjitš aitab meid koos teele asuda… aga… kuhu sa siis… sõidad?»
«Jääge jumalaga, emake!»
«Kuidas? Juba täna?» karjatas ema, nagu kaotaks ta oma poja igaveseks.
«Mul pole võimalik, mul on aeg minna, mul on vaja…»
«Ja mina ei või sinuga kaasa tulla?»
«Ei, teie aga laskuge põlvili ja paluge minu eest jumalat. Teie palvet võetakse ehk kuulda.»
«Lase ma teen sulle ristimärgi, õnnistan sind! Nõnda, nõnda. Oh jumal, mis me küll teeme?»
Jah, Raskolnikov oli rõõmus, ta oli väga rõõmus, et kedagi ei olnud ja ta võis emaga nelja silma all rääkida. Kogu selle kohutava aja jooksul oleks nagu kordki süda äkki pehmeks läinud. Ta langes ema ette maha, suudles tema jalgu ja nad nutsid mõlemad, teineteist süleldes. Ja seekord ema ei imestanud ega pärinud temalt enam millegi üle järele. Ta mõistis juba ammugi, et pojaga toimub midagi hirmsat, kuid et nüüd oli see kohutav silmapilk kätte jõudnud.
«Rodja, mu armas, mu esimene pojuke,» rääkis ema nuuksudes, «nüüd oled sa jällegi samasugune, nagu olid väiksena, siis tulid sa niisamuti, kallistasid ja suudlesid mind; veel siis, kui me isaga elasime ja puudust kannatasime, trööstisid sa meid juba ainult sellega, et olid meiega, aga niipea kui ma isa mulda viisin, – mitu korda meie küll siis kahekesi nõnda teineteise ümbert kinni hoidsime ja… nagu praegugi, tema haual nutsime. Et mina aga juba ammugi nutan, siis tundis emasüda seda häda ammugi ette. Niipea kui sind sel õhtul esimest korda nägin, mäletad, olime just siia jõudnud, kohe aimasin kõik juba esimesest pilgust, ja südamest käis juba siis mul värin läbi, aga niipea kui täna sulle ukse avasin ja vaatasin, mõtlesin kohe, noh, nagu näha, kardetud silmapilk on käes. Rodja, Rodja, ega sa ometi kohe ei sõida?»
«Ei.»
«Sa tuled veel siia?»
«Jah… tulen.»
«Rodja, ära pahanda, ma ei tohi küsidagi. Tean, et ei tohi, kuid ütle, niisama, ainult paar sõna, sõidad sa kaugele?»
«Väga kaugele.»
«Mis see seal siis on, mingisugune teenistus või karjäär?»
«Mis jumal annab… palvetage ainult minu eest…»
Raskolnikov läks ukse poole, kuid ema haaras temast kinni ja vaatas meeleheitliku pilguga talle otsa. Ta nägu moondus hirmust.
«Aitab, ema,» ütles Raskolnikov ja kahetses väga, et oli tulnud.
«Mitte igaveseks? Veel mitte igaveseks? Sa tuled ju veel, homme?»
«Tulen, tulen. Jumalaga!»
Ta murdis endale viimaks tee välja.
Õhtu oli värske, soe ja selge; taevas oli juba hommikul selgeks läinud. Raskolnikov läks oma korterisse; ta tõttas. Ta tahtis kõik enne päikese loojenemist lõpetada. Seni ei tahtnud ta aga kellegagi kokku puutuda. Oma korterisse minnes nägi ta, et Nastasja jätab samovari sinnapaika ja silmitseb teda ainiti, saadab teda silmadega. «Kas ehk keegi on õige minu juures?» mõtles Raskolnikov. Vastikusega viirastus talle Porfiri. Kuid üles jõudnud ja ukse avanud, nägi ta Dunjat. Too istus ihuüksi ja oli sügavas mõttes, nähtavasti ootas venda juba ammugi. Raskolnikov peatus lävel. Dunja tõusis hirmunult sohvalt ja jäi venna ette seisma, nii pikk kui ta oli. Ta pilk, mis oli ainiti vennale suunatud, väljendas hirmu ja lõpmatut nukrust. Ja juba sellest pilgust mõistis sisseastuja, et õel on kõik teada.
«Võin ma sisse astuda või pean ma ära minema?» küsis Raskolnikov umbusklikult.
«Ma istusin kogu päeva Sofja Semjonovna juures; me mõlemad ootasime sind. Me arvasime, et sa tingimata sinna sisse astud.»
Raskolnikov astus tuppa ja langes oimetult toolile.
«Ma olen kuidagi nõrk, Dunja; olen väga väsinud; aga ma tahaksin vähemalt praegusel silmapilgul enda üle täiesti valitseda.»
Umbusklikult heitis ta silmad õele.
«Kus sa terve öö olid?»
«Hästi ei mäleta; vaata, õde, ma tahtsin lõplikult otsustada ja käisin mitu korda mööda Neeva äärt, seda ma mäletan. Seal ma tahtsingi lõpetada, aga… ma ei söandanud…» sosistas ta ja vaatas jällegi umbusklikult õele otsa.
«Jumalale tänu! Ja kuidas meie, see tähendab, mina ja Sofja Semjonovna just seda kartsime! Tähendab, sa usud veel elu; jumalale tänu, jumalale tänu!»
Raskolnikov naeratas kibedalt.
«Ma ei uskunud, aga nüüdsama nutsime emaga kahekesi ja hoidsime teineteise ümbert kinni; mina ei usu, aga teda palusin enda eest palvetada. Jumal seda teab, kuidas seda tehakse, Dunjake, ja ma ei mõista sellest mitte midagi.»
«Sa käisid ema juures? Ja sa ütlesid temale?» hüüdis Dunja hirmunult. «Kas tõesti söandasid sa öelda?»
«Ei, ei öelnud… sõnadega; kuid tema mõistis nii mõndagi. Öösi on ta sinu sonimist kuulnud. Olen kindel, et ta pooleldi juba mõistab. Võib-olla tegin halvasti, et sinna läksin. Isegi ei tea, milleks ma sinna läksin. Ma olen alatu inimene, Dunja.»
«Alatu inimene, aga oled valmis kannatama minema! Sa lähed ju?»
«Lähen. Kohe. Et sellest häbist pääseda, selleks mõtlesingi end uputada, Dunja, kuid juba vee ääres seistes mõtlesin ma, et kui ma end siiasaadik olen tugevaks pidanud, siis ei pea ma ka nüüd häbi kartma,» ütles ta sõnadega ette rutates. «See on uhkus, Dunja.»
«Uhkus, Rodja.»
Raskolnikovi kustunud silmis oleks nagu tuli välgatanud; talle oli justkui meeltmööda, et ta on alles uhke.
«Õde, ega sa ei arva, et ma lihtsalt vett pelgasin?» küsis ta inetu muigega Dunjale näkku vaadates.
«Oo, Rodja, aitab!» hüüdis Dunja kibedalt.
Paar minutit kestis vaikus. Raskolnikov istus, silmad maas, ja vahtis põrandale; Dunja seisis teisel pool laua otsas ja vahtis teda piinaga. Äkki Raskolnikov tõusis.
«Hilja on, aeg on käes! Ma lähen, annan enda üles. Aga ma ei tea, milleks end üles anda.»
Dunja põski mööda veeresid jämedad pisarad.
«Sa nutad, õde. Aga kas sa mulle kätt võid anda?»
«Ja sina kahtled selles?»
Dunja kallistas teda tugevasti.
«Eks pese sa juba sellega, et kannatama lähed, pooleldi kuriteo endalt!» hüüdis Dunja, pigistades teda oma sülelustes ja suudeldes teda.
«Kuriteo? Missuguse kuriteo?» hüüdis Raskolnikov äkki nagu mingisuguses hullustuses. «See, et mina tapsin ilge, kahjuliku täi, liigkasuvõtja vanaeide, keda kellelegi vaja pole ja kelle tapmise eest nelikümmend pattu andeks antakse, kes imes vaestest elumahla, ning see peaks olema kuritegu? Sellest ma ei mõtlegi ega mõtle seda ka endalt pesta. Ja milleks nad küll kõik mulle nina alla topivad: «kuritegu! kuritegu!» Alles nüüd näen selgesti kogu oma arguse mõttetust, alles nüüd, kus olen otsustanud minna sellesse asjatusse häbisse! Otsustan minna lihtsalt oma alatuse ja andetuse tõttu, või ehk olgu siis veel, et kasu pärast, nagu soovitas… see… Porfiri!…»
«Vennas, mis sa ometi räägid? Aga sa valasid ju verd!» hüüdis Dunja meeleheitel.
«Mida kõik valavad,» haaras Raskolnikov peaaegu hullustuses sõnasabast kinni, «mis voolab ja ikka on voolanud maailmas kosena, mida valatakse nagu vahuveini ja mille eest kroonitakse Kapitooliumis ja nimetatakse valajaid inimsoo heategijaiks. Vaata ometi teravamalt, et sa näeksid! Mina ise tahtsin inimestele head teha ja oleksin teinud sajad, tuhanded heateod selle ühe rumaluse asemel, mitte ka rumaluse, vaid lihtsalt kohmakuse asemel, sest see mõte polnud sugugi nii rumal, nagu ta nüüd näib, nüüd… äpardudes… (äpardumisel näib kõik rumalana!). Selle rumalusega tahtsin ainult sõltumatuks saada, esimese sammu astuda, vahendeid muretseda, ja pärast oleks kõik tohutu suure kasuga tasutud… Mina aga, mina ei kannatanud esimest sammugi välja, sest ma olen – lontrus! Selles on kogu see asi! Ja ometi ei hakka ma teie viisil asja peale vaatama: kui mul oleks õnnestunud, siis oleks mind kroonitud, nüüd aga – rebaseraudu!»
«Aga see pole ju see, mitte sugugi see! Vend, mis sa ometi räägid?»
«Aa! Pole see vorm, pole esteetiliselt nii hea vorm! Noh, aga mina ei saa kuidagi aru: miks on inimeste hävitamine pommidega ja korraliku ümberpiiramisega auväärsem vorm? Esteetiline kartus on jõuetuse esimene tunnus!… Mitte kunagi pole ma seda selgemini taibanud kui praegu ja vähem kui kunagi varem mõistan oma kuritegu! Mitte kunagi pole mu arvamus kindlam ja tugevam elnud kui praegu!»
Isegi puna lõi tema kahvatusse, piinatud näkku. Kuid just viimaseid sõnu hüüdes puutus tema pilk kogemata kokku Dunja silmadega ja kohtas seal nii palju piina, et tal tahtmatult aru pähe tuli. Ta tundis, et ta on need kaks naist õnnetuks teinud. Ometi oli ju tema selle põhjuseks…
«Dunja, mu armas! Kui ma süüdi olen, siis anna andeks (ehk küll võimalik pole mulle andeks anda, kui ma süüdi olen). Jumalaga! Jätame vaidluse! Pole aega, pole sugugi aega! Ära käi mul kannul, palun sind jumalakeeli, ma pean veel sisse astuma… Vaid mine kohe, ja istu ema juures. Palun seda sinult jumalakeeli! See on minu viimne kõige suurem palve. Ole kogu aeg tema juures; mina jätsin ta erutatult maha, vaevalt suudab ta seda välja kannatada: ta kas sureb või kaotab mõistuse. Ole siis tema juures! Razumihhin jääb teiega; ma rääkisin temaga… Minu pärast ära nuta: mina katsun kogu oma elu olla nii mehine kui ka aus, olgugi ma mõrtsukas. Võimalik, et sa kunagi mu nime kuuled. Mina teile häbi ei tee, küll sa näed; ma tõestan veel… nüüd aga esialgu nägemiseni,» tõttas ta lõpetama, kuna ta jällegi oma viimaste sõnade ja lubaduste ajal mingisugust imelikku ilmet Dunja silmis märkas. «Miks sa siis nutad? Ära nuta; ega me ju päriselt lahku!… Ah jaa! Oota, unustasin!»
Ta astus laua juurde, võttis paksu tolmunud raamatu, tegi selle lahti ja otsis selle vahelt väikese elevandiluule maalitud akvarell-näopildi. See oli perenaise tütre, tema endise mõrsja portree, kes oli surnud palavikku, selle imeliku neiu portree, kes mõtles minna kloostrisse. Hetke vaatas ta seda ilmekat ja haiglast nägu, suudles pilti ja andis Dunjale.
«Temaga rääkisin ma palju sellest, ainult temaga üksi,» lausus Raskolnikov mõtlikult. «Tema südamele usaldasin ma palju sellest, mis pärastpoole nii inetult teostus. Rahustu,» pöördus ta Dunja poole, «tema polnud minuga nõus nagu sinagi ja ma olen rõõmus, et teda enam ei ole. Peaasi on selles, et nüüd läheb kõik uut moodi, murdub kaheks,» hüüdis ta äkki, pöördudes jällegi oma piinava tusa poole, «kõik, kõik, aga kas olen ma selleks ette valmistatud? Tahan ma seda ise? Öeldakse, seda olevat vaja selleks, et mind proovida! Milleks, milleks on kõik need mõttetud katsumused? Milleks nad on? Kas ma siis paremini mõistan, kui olen rusutud piinadega, totrusega ja vanadusnõtrusega pärast kahekümneaastast sunnitööd, ja milleks peaksin ma siis veel elama? Miks olen ma praegu nõus nõnda elama? Oo, ma teadsin, et olen lontrus, kui seisin täna valge hakul Neeva ääres!»
Viimaks läksid mõlemad välja. Dunjal oli raske, kuid ta armastas venda. Ta läks minema, kuid umbes viiekümne sammu järel pöördus veel kord ümber, et teda vaadata. Teda võis veel näha. Kuid nurgale jõudnud, pöördus ka Raskolnikov ümber ja viimast korda kohtusid nende pilgud; ent nähes, et õde teda vaatab, viipas Raskolnikov kärsitult ja isegi pahaselt käega, et õde edasi läheks, ise ta aga kadus äkki nurga taha.
«Ma olen kuri, ma näen seda,» mõtles ta endamisi ja kohe hakkas tal oma pahase käeliigutuse pärast häbi. «Aga miks nad ise mind nii armastavad, kui ma seda ei vääri! Oo, kui ma ometi üksi oleksin ja keegi mind ei armastaks ja kui ma ise ka poleks kunagi kedagi armastanud! Siis poleks kõike seda olnud! Huvitav, kas tõesti saab mu hing tulevikus viieteistkümne, kahekümne aasta jooksul niivõrd taltsaks, et hakkan aukartuses inimeste ees nuuksuma, nimetades end iga teise sõnaga mõrtsukaks? Jah, just nimelt! Selleks mind saadetaksegi külmale maale, seda nad vajavadki… Seal nad vilavad mööda tänavat edasi-tagasi ja igaüks neist on lontrus ja mõrtsukas juba oma loomu poolest; veel halvem – idioot! Aga katsutagu mind ilma sunnitööta jätta, kohe lähevad kõik suursuguse meelepaha tõttu hulluks! Oo, kuidas ma neid kõiki vihkan!»
Põhjalikult mõtles ta küsimuse üle järele: «Kuidas see protsess tema sisemuses, mille kaudu ta lõpuks kõigi nende ees ilma igasuguse arutamiseta oma veendumustes taltsaks saab, võib küll välja näha! Aga miks siis mitte? Muidugi, nõnda see peabki olema. Kas kahekümneaastane vahetpidamatu rõhumine ei rusu sind lõplikult? Vesi sööb kivissegi augu. Ent milleks, milleks siis elada, milleks ma siis praegu lähen, kui ise tean, et see kõik tuleb nimelt nõnda, nagu kirja järgi, mitte teisiti.»
Võib-olla esitas ta endale eile õhtust saadik juba sajandat korda selle küsimuse, kuid ometi ta läks.