Kuritöö ja karistus/Esimene osa/VII
←VI
|
Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare |
I→
|
VII
Uks avanes, nagu tolgi korral, ainult kitsaks praoks ja jällegi vaatasid kaks teravat ja umbusklikku silma teda tungivalt pimedusest. Siin kaotas Raskolnikov tasakaalu ja pidi raske vea tegema.
Kartes, et vanaeit ära hirmub – sest nad on ju üksi –, ja mitte enam lootes teda oma välimusega teistele mõtetele viia, võttis ta uksest kinni ja tõmbas seda enda poole, et vanaeit uuesti ei mõtleks end lukustama hakata. Seda nähes ei kiskunud eit ust kinni, kuid ei lasknud ka linki peost, nii et Raskolnikov pidi ta ühes uksega peaaegu trepile välja tõmbama. Nähes, et eit põiki teele ette seisma jääb ega lase teda mööda, läks ta otseteed temale peale. Eit kargas hirmunult kõrvale, tahtis nagu midagi öelda, kuid nähtavasti ta ei suutnud, vahtides võõrast pärani silmi.
«Tere, Aljona Ivanovna,» lausus Raskolnikov võimalikult sundimatult, kuid hääl ei kuulanud sõna, katkes ja lõi värisema, «ma tõin teile… asja… aga lähme parem siia valgesse…» Ja eite sinnapaika jättes läks ta ilma kutsumata otseteed tuppa. Eit jooksis talle järele; keelepaelad läksid tal lahti.
«Issand! Mis te tahate?… Kes te olete? Mis teil vaja?»
«Armas aeg, Aljona Ivanovna… Teie tuttav… Raskolnikov… sähke, tõin pandi, mille hiljuti lubasin…» Ja ta ulatas pandi.
Eit pidi silmad pandile heitma, kuid pööras siis ainitise pilgu kutsumata külalisele. Ta vahtis tähelepanelikult, tigedalt ja umbusklikult. Möödus minut; Raskolnikovile näis eide silmis isegi midagi pilketaolist, nagu oleks ta juba kõike aimanud. Raskolnikov tundis, et ta kaotab pea ja et tal hakkab praegu hirm, nii suur hirm, et kui eit veel pool minutit nõnda sõna lausumata vahib, siis jookseb ta tema juurest välja.
«Miks te nõnda vahite, nagu ei tunneks ära?» ütles Raskolnikov äkki kurjalt. «Kui tahate, võtke, kui ei – lähen teiste juurde; mul pole aega.»
Ta ei mõelnud seda rääkida, kuid see tuli niisama, äkki, iseenesest.
Eit toibus ja võõra kindel toon julgustas teda nähtavasti.
«Miks sa, kulla härra, nii äkki… Mis see on?» küsis ta panti vaadates.
«Hõbedast paberossitoos: viimasel korral rääkisin ju.»
Eit sirutas käe.
«Miks te nii kahvatu olete, isegi käed värisevad! Käisite suplemas või, noorhärra?»
«Palavik,» vastas Raskolnikov katkendlikult. «Tahes-tahtmata lähed kahvatuks… kui enam süüa ei ole,» lisas ta juurde, vaevalt sõnu hääldades. Jõud kadus tal. Kuid vastus tundus usutavana; eit võttis pandi.
«Mis see on?» küsis ta ja heitis tungiva pilgu Raskolnikovile, kuna ta ise panti käes kaalus.
«Asi… paberossitoos… hõbedane… vaadake.»
«Nagu polekski teine hõbedane… küll on õige teisele paberit ümber ajanud!»
Nööri lahti võtta püüdes pöördus ta akna alla, valgusele lähemale (sumbunud õhule vaatamata olid kõik aknad kinni) ning jättis Raskolnikovi üksinda, seistes seljaga tema poole. See võttis palituhõlmad lahti ja vabastas kirve silmusest, kuid ei võtnud päris välja, vaid hoidis parema käega hõlma all. Ta käed olid kohutavalt nõrgad; ise tundis ta, kuidas nad iga silmapilguga ikka enam ja enam tuimenesid ja kangestusid. Ta kartis, et laseb kirve lahti ja pillab maha… äkki hakkas pea nagu ringi käima.
«Mis ta küll siia ümber on mässinud!» hüüdis eit, pahaselt ja liigutas end tema poole.
Ainustki silmapilku ei võinud enam kaotada. Raskolnikov tõmbas kirve silmusest, tõstis kahe käega üles, vaevalt iseend tundes, ja laskis peaaegu ilma jõupingutuseta, peaaegu masinlikult silmaga pähe langeda. Jõudu nagu poleks tal siin olnudki. Aga niipea kui oli kirve langetanud, tekkis temas ka kohe jõud.
Nagu ikka oli vanaeit ka täna palja peaga. Tema heledad, hallikad, hõredad juuksed, mis harjumuse kohaselt õliga paksult sisse võitud, olid rotisabana tutti tehtud ja üles pandud sarvest kammitükiga, mis praegugi veel kuklas seisis. Hoop läks just lagipähe, milleks kaasa aitas eide väike kasv. Ta karjatas, kuid väga nõrgalt, ja laskus äkki kogu kehaga põrandale, jõudes enne käed pea juurde tõsta. Teises käes hoidis ta ikka veel «panti». Nüüd lõi Raskolnikov teda juba kõigest jõust – korra ja kaks, ikka kirvesilmaga ja ikka lagipähe. Veri purskus kui ümberlükatud klaasist ja keha pöördus selili. Raskolnikov taganes eemale, laskis keha maha langeda ja kummardus siis tema näo juurde: eit oli juba surnud. Silmad olid pärani lahti, nagu tahaksid nad välja karata, aga otsaesine ja nägu olid kortsus ja krambist moonutatud.
Raskolnikov pani kirve põrandale, surnu kõrvale, ja pistis kiiresti talle käe taskusse, hoidudes sealjuures verega määrdumise eest, – pistis käe samasse paremasse taskusse, kust eit möödunud korral oli võtmed välja tõmmanud. Raskolnikovi mõistus oli täiesti selge, polnud enam ei ajutist arukaotust ega peapööritust, kuid käed värisesid ikka veel. Pärast tuli tal meelde, et ta tol korral oli isegi väga tähelepanelik ja ettevaatlik, püüdes aina hoiduda verega määrdumise eest… Võtmed võttis ta kohe taskust välja; nagu varemaltki olid nad ka nüüd ühes kimbus, ühes terasrõngas. Võtmetega jooksis ta kohe magamistuppa. See oli väga väike tuba ja seal seisis suur ikoonide kapp. Teises seinas oli väga puhas suur voodi, sellel lappidest kokku aetud vateeritud siidtekk peal. Kolmandas seinas seisis kummut. Imelik, niipea kui ta hakkas võtmeid kummuti lukuauku katsuma, kuuldes sealjuures raua kõlinat, jooksis nagu kramp tal läbi keha. Äkki tahtis ta kõik jätta ja ära minna. Kuid see oli ainult silmapilguks; ära minna oli juba hilja. Ta naerataski enda üle, kui äkki üks teine ärev mõte tal pähe lõi. Talle näis, nagu oleks eit alles elus ja võiks veel meelemärkusele tulla. Jättes võtmed ja kummuti sinnapaika, jooksis ta tagasi laiba juurde, haaras kirve pihku ja tõstis ta üles, kuid ei langetanud seda ometi enam lamaja pihta. Polnud kahtlust, eit oli surnud. Tema juurde kummardudes ja teda jällegi silmitsedes nägi Raskolnikov, et pealuu on purustatud ning pisut viltugi pööratud. Peaaegu pidi ta sõrmega katsuma, kuid tõmbas käe tagasi, ilma selletagi oli kõik näha. Verd oli seks ajaks juba terve loik voolanud. Äkki märkas ta tema kaelas paela; tõmbas seda, kuid see oli kõva, ei katkenud, pealegi oli ta verega läbi ligunenud. Ta katsus teda niisama põuest välja kiskuda, kuid miski takistas, hakkas teine kuhugi kinni. Kärsituses tahtis ta jällegi kirve tõsta, et sellega nööri lüüa, vastu ihu, ülevalt alla, kuid ei söandanud ja käsi ning kirvest verega määrides lõikas ta viimaks suure vaevaga paela katki, ilma et korjusesse oleks puutunud, ja võttis ta kaelast; ta polnud eksinud – rahakott. Nööri otsas oli kaks risti, üks küpressist, teine vasest, ja peale selle väike emailitud pühapilt; siinsamas, ühes nendega, rippusid ka väike seemisnahkne võidunud rahakott, terasrõngake ja sõrmus. Rahakott oli pungil täis; Raskolnikov pistis selle ilma avamata oma taskusse, ristid viskas eide rinnale ja kirvest ühes võttes ruttas magamistuppa tagasi.
Ta ruttas väga, võttis võtmed ja hakkas jällegi nendega toimetama. Ent ikka lõppes kõik õnnetult: võtmed ei läinud lukuauku. Mitte just et käed oleksid niivõrd värisenud, kuid ta eksis: näiteks näeb, et see võti ei kõlba, aga ikka katsub, topib. Äkki tuli tal meelde ja ta sai aru, et see suur võti, see hambulise keelega, mis ripub ühes teistega, väikestega, ei peaks mingil tingimusel kummutile kuuluma (nagu see tal ka möödunud korral pähe turgatas), vaid see peab olema mõne kirstu oma, kuhu võib-olla ongi ehk kõik peidetud. Ta jättis kummuti sinnapaika ja puges kohe sängi alla, sest ta teadis, et eided hoiavad harilikult ikka oma kirste aseme all. Nii see oligi: seal seisis kaunis suur kast, enam kui arssin pikk, kumera kaanega, punase seemisnahaga üle tõmmatud, millesse olid tipitud terasnaelad. Hambuline võti oli paras ja avas kirstu. Valge lina all oli kõige peal punase riidega ääristatud jänesenahkne kasukas; selle all olid siidriided, siis sall ja edasi, allpool, nähtavasti ainult vanad kodinad. Kõigepealt tõttas ta oma veriseid käsi vastu punast kasukariiet pühkima. «Punane, noh, ja punasel ei torka nii silma,» tärkasid mõtted ja äkki tuli ta meelemõistusele: «Issand! Hulluks lähen või?» mõtles ta hirmunult.
Kuid niipea kui ta neid kodinaid liigutas, veeres kasuka alt äkki kulduur välja. Nüüd hakkas ta kõike ümber pöörama. Tõepoolest, kodinate vahele olid pandud kuldasjad, – nähtavasti kõik pandid, väljaostetud ja väljaostmata – käevõrud, ketid, kõrvarõngad, nõelad jne. Mõned olid tupes, mõned ajalehepaberisse mässitud, kuid korralikult ja hoolikalt, kahekordsesse paberisse ja lintidega kinni seotud. Viibimata hakkas ta neid endale püksi- ja palitutaskuisse toppima, ilma et oleks valinud ja tuppesid või pabereid avanud; aga ta ei jõudnud neid kuigi palju kastist võtta…
Äkki kostis, et seal toas, kus oli eit, käiakse. Ta peatus ja jäi vait nagu surnu. Kuid kõik oli vaikne, tähendab – eksitus. Siis kostis selgesti kerge karjatus või nagu oleks keegi tasa ja hooti oianud ning siis vaikinud. Pärast seda jällegi surmavaikus, minut või kaks. Ta seisis kükakil kirstu juures ja ootas vaevalt hingata suutes, kuid äkki kargas ta üles, võttis kirve ja jooksis magamistoast välja.
Keset tuba seisis Lizaveta, käes suur komps, ja vahtis tardunult tapetud õde, ise näost valge kui kriit ja võimetu karjuma. Nähes Raskolnikovi, kes sisse jooksis, lõi ta nagu haavaleht värisema ja üle näo jooksid tal krambid; ta tõstis käe, avas suu, kuid ei karjunud ikkagi ja hakkas pikkamisi mehe eest nurka taganema, vahtides ainiti talle otsa, ilma et oleks häält teinud, nagu poleks tal selleks õhku jätkunud. Raskolnikov kargas kirvega ta kallale: naise huuled tõmbusid virilalt viltu, nagu see juhtub väga väikeste lastega, kui nad midagi hakkavad kartma, vahtides üksisilmi neid hirmutavat asja ja olles valmis karjuma. Õnnetu Lizaveta oli oma olemuselt niivõrd lihtne, rõhutud ning kohutatud, et ta isegi käsi ei tõstnud näo varjamiseks, kuigi see oleks pidanud praegu olema loomulikult kõige tarvilikum liigutus, sest et kirves tõusis tema pea kohale üles. Ainult pisut-pisut kergitas ta oma vaba vasemat kätt, kuid mitte näoni, vaid sirutas ta pikkamisi mehe poole, nagu tahaks teda eemale tõrjuda. Hoop tabas teraga otseteed pealuud ja lõi korraga otsaesise ülemise jao läbi, peaaegu lagipeani. Nõnda ta langeski maha. Raskolnikov pidi sootuks aru kaotama, kahmas Lizaveta kompsu, viskas selle jällegi minema ja jooksis esikusse.
Hirm valdas teda ikka enam ja enam, eriti pärast seda teist, ootamatut tapmist. Ta oleks tahtnud võimalikult ruttu siit põgeneda. Ja kui ta sel silmapilgul oleks suutnud õigemini näha ja mõelda, kui ta oleks suutnud kujutleda kogu oma seisukorra raskust, meeleheidet, inetust ja mõttetust, kui ta oleks seejuures enesele aru andnud, kui palju raskusi tuleb tal veel ületada ja kui palju kuritöid korda saata, kui ta tahab siit välja pääseda ning koju minna, jah, kui ta seda kõike oleks mõistnud, väga võimalik, et ta siis kõik oleks jätnud ja kohe oleks läinud ennast üles andma ning seda mitte kartusest, vaid ainult ahastuse ja jälkuse tagajärjel oma teo vastu. Jälkus kasvas temas iga silmapilguga. Mitte mingi hinna eest poleks ta nüüd enam kirstu juurde läinud, isegi tubadesse mitte.
Kuid pikkamisi valdas teda mingisugune hajameelsus, isegi nagu omamoodi nukrus: ajuti oleks ta nagu unustanud või õigemini – ta unustas peatähtsa ja kiindus kõrvalistesse. Siiski, pilku kööki heites ja seal pingil ämbrit nähes, mis oli poolest saadik vett täis, tuli tal meelde käsi ja kirvest pesta. Ta käed olid verised ja kleepuvad. Kirve laskis ta terapidi otse vette, võttis siis aknal seisvalt katkiselt taldrikult seebitüki ja hakkas ämbris käsi pesema. Said käed puhtaks, siis võttis ta kirve ja loputas ka selle tera ning hõõrus kaua, minutit kolm, veriseks saanud kirvevart, katsudes verd isegi seebiga pesta. Siis pühkis ta kõike pesuga, mis siinsamas üle köögi tõmmatud nööril kuivas, ja pärast seda silmitses ta kirvest hulk aega akna all. Verejälgi ei olnud, ainult vars oli alles niiske. Kirve pani ta hoolega palitu alla silmusesse. Niipalju kui köögi tume valgus seda võimaldas, vaatas ta nüüd üle oma palitu, püksid ja saapad. Esimesel silmitsemisel polnud väljaspool midagi näha, ainult saabastel olid laigud. Ta kastis nartsu vette ja pühkis saapad üle. Siiski, ta teadis, et ta praegu halvasti tähele paneb ja et võib-olla leidub ometi kuskil midagi silmatorkavat, mida ta ei näe. Mõttes jäi ta keset tuba seisma. Piinav, tume mõte kerkis temas – mõte, et ta läheb hulluks ja et ta praegusel silmapilgul ei suuda millestki aru saada ega ka ennast kaitsta, et võib-olla poleks vaja sugugi seda teha, mis tema praegu teeb… «Mu jumal! Vaja põgeneda, põgeneda!» pomises ta ja tormas esikusse. Kuid siin ootas teda niisugune hirm, nagu ta seda muidugi veel kunagi polnud kogenud.
Ta seisis, vaatas ega uskunud oma silmi: välimine uks, mis viis esikust trepile, sama uks, mille taga ta ennist oli kõlistanud ja kust ta pärast oli sisse tulnud, seisis kämblalaiuselt lahti: ei lukus ega riivis, ja kogu aeg, kogu see aeg! Vanaeit polnud vististi ettevaatuse tõttu ust kinni pannud. Kuid, mu jumal! Pärast nägi ta ju ometi Lizavetat! Kuidas võis ta mitte taibata, et see tuli ju ometi kusagilt sisse! Mitte ometi läbi seina!
Ta kargas ukse juurde ja lükkas riivi ette.
«Kuid ei, jällegi mitte see! Vaja minna, minna…»
Ta tõmbas riivi eest, avas ukse ja hakkas alla trepile kuulatama.
Kaua aega ei kuulnud ta midagi. Kuskil kaugel, all, vist värava juures, karjusid kaks valju ja kiunuvat häält, vaieldi, sõimeldi. «Mis seal lahti on?…» Ta ootas kannatlikult. Viimaks jäi äkki vaikseks, nagu oleks kõik ära lõigatud: läksid laiali. Ta tahtis juba välja astuda, kuid sel hetkel avanes mürinal uks üks korrus madalamal ja keegi hakkas mööda treppi allapoole minema, lauldes mingisugust viisi. «Miks nad küll kõik nii palju kolistavad?» välgatas tal peas. Jällegi sulges ta ukse ja ootas. Viimaks jäi kõik vaikseks, polnud kuulda kippu ega kõppu. Juba pidi ta trepile astuma, kui jällegi kellegi sammud kostma hakkasid.
Need sammud kostsid väga kaugelt, alles trepi hakult, kuid ta mäletas hiljemini väga hästi ja selgesti, et juba esimesest häälekõlast alates aimas ta millegipärast kohe, et sammud tulevad tingimata siia, neljandale korrusele, vanaeide juurde. Mispärast? Võib-olla oli ehk sammude kõla niisugune iseäralik, tähendusrikas? Sammud olid rasked, ühetasased, aeglased. Juba jõudis tulija esimesest trepist üles ja tõusis veelgi kõrgemale; kostab ikka selgemini ja selgemini. Kostis juba tulija raske hingeldamine. Juba alustas kolmandat… Siia! Ja äkki näis talle, et ta oleks nagu tardunud ja et see kõik oleks nagu unes: teda aetakse taga, ollakse juba lähedal, tahetakse tappa, tema ise aga oleks nagu maa külge kinni kasvanud, isegi käsi ei suuda ta liigutada.
Ja viimaks, kui võõras hakkas juba neljandale korrusele tõusma, käis tal kogu kehast värin läbi ning osavalt ja ruttu jõudis ta veel õigel ajal korterisse tagasi lipsata ning ukse enda järel kinni panna. Siis haaras ta riivist kinni ja lükkas selle õige vaikselt obadusse. Ta tegutses vaistlikult. Kui ta kõik oli lõpetanud, jäi ta hinge kinni pidades just ukse juurde seisma. Tundmatu külaline oli juba ukse taga. Nad seisid nüüd teineteise vastas, nagu tema ennist vanaeidega, kui uks neid lahutas ja tema kuulatas.
Külaline tõmbas mitu korda sügavalt hinge tagasi. «Nähtavasti paks ja suur,» mõtles Raskolnikov kirvest käes pigistades. Tõepoolest, kõik oli nagu unes. Külaline kõlistas tugevasti.
Niipea kui kuuldus kella plekine hääl, oli tal äkki tunne, nagu oleks toas keegi liigatanud. Mõne sekundi kuulatas ta päris tõsiselt. Võõras kõlistas veel kord, ootas jälle ja hakkas äkki kõigest jõust ukse käerauda kiskuma. Hirmuga vaatas Raskolnikov obaduses karglevat riivi otsa ja ootas kohkunult silmapilku, mil riiviots obadusest välja lipsab. Tõepoolest, see näis olevat võimalik: nii tugevasti tõmmati. Ta mõtles kord käega riivi kinni hoida, kuid see seal teisel pool ust oleks võinud seda aimata. Pea hakkas tal jällegi nagu ringi käima. «Kukun maha!» välgatas tal peas, kuid võõras hakkas rääkima ja Raskolnikov tuli kohe meelemõistusele.
«Kas nad õige põõnavad seal või on keegi nad ära kägistanud? Äraneetud!» möirgas ta nagu tõrrepõhjast. «Hei, Aljona Ivanovna, vana nõid! Lizaveta Ivanovna, kirjeldamatu iludus! Tehke lahti! U-uu, äraneetud, magavad õige või?»
Ja uuesti tõmbas ta raevukalt kümmekond korda kõigest jõust kella. Muidugi, see inimene teadis oma tähtsust ja pealegi pidi ta siin majas väga tuttav olema.
Samal silmapilgul hakkasid trepilt kostma tihedad tõttavad sammud. Veel tuli keegi. Raskolnikov ei pannud seda alguses tähelegi.
«Kas tõesti pole kedagi?» hüüdis tulija heledalt ja rõõmsalt, pöördudes otseteed esimese külalise poole, kes ikka veel kella kiskus. «Tere, Koch!»
«Hääle järgi otsustades peab see väga noor olema,» mõtles Raskolnikov äkki.
«Kurat neid teab, pidin peaaegu luku katki murdma,» vastas Koch. «Aga kust teie mind tunnete?»
«Miks mitte! Tunaeile võitsin teilt «Gambrinuses» piljardil kolm partiid!»
«Ahaa…»
«Siis neid ei ole? Imelik. See on väga rumal lugu. Kuhu võis eit küll minna? Mul on tema juurde asja.»
«Ka minul on asja, härra!»
«Noh, mis siis teha? Tähendab, tagasi minna? Ohoo! Aga mina mõtlesin raha nõutada!» hüüdis noormees.
«Muidugi tagasi minna, aga milleks siis aega määrata'? Tema ise, va nõid, määras mulle ju aja. Ma pean ju siia tulles ringi tegema. Ja kuhu kuradile ta pidi küll lonkima minema, ei mõista! Aasta ringi istub teine kodus, va nõid, hapneb, jalad valutavad, aga nüüd äkki jalutama!»
«Kui õige küsiks majahoidjalt?»
«Mida?»
«Kuhu ta on läinud ja millal tagasi tuleb.»
«Hm!… Kurat… küsida… Tema ei käi ju kuskil…» Ja veel kord tõmbas ta ukse käerauast. «Kurat, pole parata, peab ära minema!»
«Oodake!» hüüdis noormees. «Vaadake: näete, kuidas uks tõmbamisel eemale tuleb?»
«Noh?»
«Kuidas te ei mõista ometi? Tähendab, keegi neist peab kodus olema. Kui kõik oleksid ära läinud, siis oleks uks väljastpoolt lukku pandud, mitte aga seestpoolt riivi. Praegu aga – kuulete, kuidas riiv raksub? Aga et seestpoolt riivi panna, selleks peab kodus olema, mõistate? Tähendab – istuvad kodus, aga ei ava!»
«Ahaa. Tõepoolest!» hüüdis Koch imestunult. «Mis siis nendega on?»
Ja ta hakkas ust kiskuma.
«Oodake!» hüüdis noormees jällegi. «Ärge kiskuge! Siin pole kõik korras… teie ju kõlistasite, tõmbasite ust – ei avata; tähendab, on mõlemad ära minestanud või…»
«Mis?»
«Teate mis! Lähme kojamehe järele; las tema ise äratab nad üles.»
«Lähme!» Mõlemad hakkasid alla minema.
«Oodake! Jääge teie siia, mina aga jooksen alla kojamehe järele.»
«Milleks siia jääda?»
«Kas vähe igasuguseid asju juhtub?…»
«Minugipärast…»
«Mina õpin ju kohtu-uurijaks! Siin pole asjad nähtavasti… näh-ta-vas-ti mitte päris korras!» hüüdis noormees õhinaga ja läks joostes mööda treppi alla.
Koch jäi paigale, puudutas veel kord tasakesi kella, nii et see ainult tilksatas, ja hakkas seejärel vaikselt, nagu mõttes ja silmitsedes, ukse käerauda liigutama, teda tõmmates ja langeda lastes, nagu tahaks ta veel kord veenduda, et uks on ainult riivis. Siis kummardus ta ähkides ja hakkas lukuaugust sisse vahtima; kuid sinna oli seestpoolt võti pistetud, mispärast ta arvatavasti midagi sisse ei näinud.
Raskolnikov seisis ja pigistas kirvest. Ta nagu jampsis. Ta oli valmis isegi nendega võitlusse astuma, kui nad uksest sisse tulevad. Kui nad koputasid ja omavahel kokku leppisid, tuli tal mitu korda mõte kõik korraga lõpetada ja ukse tagant neile hüüda. Ajuti tõusis tahtmine nendega sõimlema hakata, neid õrritada, enne kui nad ukse avavad! «Kui ometi rutem!» välgatas tal peas.
«Siiski, tema, kurat…»
Aeg kulus, minut minuti järel, – kedagi ei tulnud. Koch hakkas end liigutama.
«Siiski, kurat!…» hüüdis ta äkki kärsitult ja oma vahiposti maha jättes hakkas ta alla minema, läks tõtates ja saabastega mööda treppi kolistades. Sammud vaikisid.
«Issand! Mis teha?»
Raskolnikov tõmbas riivi eest, tegi ukse praokile – mitte midagi polnud kuulda ja äkki, juba ilma mõtlemata, läks ta välja, pani ukse võimalikult hästi enda järel kinni ja hakkas mööda treppi alla minema.
Juba oli ta kolm treppi ära käinud, kui äkki hakkas alt suur müra kostma, – kuhu minna! Polnud kuhugi end peita! Ta pidi juba tagasi jooksma, jällegi korterisse.
«Hei, tont, kurat! Võta kinni!»
Keegi kargas allpool mingist korterist välja ja läks mööda treppi alla; mitte joostes, vaid peaaegu nagu kukkudes, kuna ta ise kõigest kõrist karjus:
«Mitka! Mitka! Mitka! Mitka! Mitka! Pagan võtku sind!»
Karjumine lõppes kiunumisega; viimased helid kostsid juba hoovilt; kõik jäi vait. Kuid samal ajal hakkas mitu inimest mööda treppi kolinal üles tulema, isekeskis valjusti ja palju kõneldes. Neid oli kolm või neli. Raskolnikov kuulis noormehe heledat häält. «Nemad!»
Meeleheitel läks ta neile vastu, tulgu, mis tuleb! Peavad nad kinni, siis on kõik kadunud, lasevad läbi – on ka kõik kadunud: peavad ju meeles. Nad jõudsid juba peaaegu kokku; nende vahel oli veel üks trepp, – ning äkki päästetud! Mõni aste temast eemal, paremat kätt, seisab tühi ja pärani lahti ustega korter, sama teise korruse korter, kus maalrid värvisid, kuid praegu nagu meelega olid ära läinud. Nemad vististi olidki need, kes jooksid mõni hetk tagasi niisuguse kisaga alla. Põrandad on aga just üle värvitud, keset tuba seisab värvinõu pintsliga. Silmapilkselt lipsas Raskolnikov avatud uksest sisse ja puges seina taha varju; oligi viimane aeg; tulijad olid juba trepi lõpul. Pöördusid üles ja läksid mööda, neljandale korrusele, ajades valjusti juttu. Ta ootas pisut, tuli siis kikivarvul välja ja jooksis mööda treppi alla.
Trepil polnud kedagi! Väravas ka mitte. Ruttu läks ta võlvi alt läbi ja pöördus vasemat kätt tänavale.
Ta teadis väga hästi, ülihästi, et nad on sel silmapilgul juba korteris ja et nad on väga imestunud, leides ukse nüüd avatuna, kuna see alles äsja oli kinni; et nad vaatavad juba laipu ning et ei kulu minutitki, kui nad juba taipavad, et siin oli veidi aja eest mõrtsukas ise, kes on jõudnud kuhugi peitu pugeda, neist mööda lipsata, põgeneda; aimavad võib-olla ka seda, et tapja oli sel ajal tühjas korteris, kui nemad sealt mööda tulid. Ometi ei söandanud ta eriliselt tõtata, ehkki lähima nurgani oli sadakond sammu. «Kas ei peaks mõnest väravast sisse lipsama ja kusagil võõras tänavas ära ootama? Ei, kardetav! Kas ei peaks kirvest kuhugi viskama? Kui võtaks õige voorimehe? Häda! Häda!»
Viimaks ometi põiktänav; poolsurnuna pöördus ta sinna; siin oli ta juba pooleldi päästetud ja sellest sai ta aru: vähem kahtlust, pealegi liikus siin palju rahvast ja tema kadus siia kui liivaterake. Ent kõik need piinad tegid ta nii jõuetuks, et ta vaevalt suutis liikuda. Ta tilkus higist; kael oli üleni märg. «See on alles enda täis tõmmanud!» hüüdis keegi tema kohta, kui ta kanali äärde jõudis.
Ta ei pannud praegu mitte midagi tähele, mis tema ümber sünnib, ja mida kaugemale ta jõudis, seda rohkem ta enesest välja läks. Ometi mäletas ta, kuidas ta kanali äärde jõudes äkki sellepärast ehmus, et siin oli vähem rahvast, mille tõttu ta rohkem silma paistab, ja ta oleks tahtnud põiktänavale tagasi minna. Selle peale vaatamata, et ta vaevalt jalul seisis, tegi ta ometi ringi ja tuli koju hoopis teisest küljest.
Poolsegasena astus ta ka oma väravast sisse; alles trepil tuli tal kirves meelde. Kuid lahendada oli väga tähtis ülesanne: kirves tagasi panna ja võimalikult tähelepandamatult. Muidugi, tal polnud enam jõudu mõista, et võib-olla on palju parem, kui üldse mitte kirvest endisele paigale panna, vaid ennem ta kas või kuhugi võõrale hoovile visata.
Kuid kõik läks õnnelikult. Kojamehe korteri uks oli kinni, kuid mitte lukus, tähendab, kõigi eelduste kohaselt kojamees on kodus. Kuid ta oli niivõrd mõtlemisvõime kaotanud, et läks otseteed kojamehe korteri ukse juurde ja avas selle. Oleks kojamees temalt küsinud: «Mis teil vaja?», siis oleks ta võib-olla talle lihtsalt kirve kätte ulatanud. Kuid majahoidjat polnud ka nüüd kodus ja Raskolnikov pani kirve pingi alla endisele paigale tagasi, isegi puuhalu pani ta temale nagu ennegi varjuks. Mitte kedagi, mitte ainustki hinge ei kohanud ta teel oma tuppa; perenaise uks oli kinni. Tuppa sisse astunud, viskus ta sohvale pikali, nagu ta oli. Ta ei maganud, vaid viibis mingisuguses meelemärkuseta olekus. Kui sel silmapilgul keegi oleks tema tuppa astunud, siis oleks ta vististi üles karanud ja karjuma pistnud. Mingisuguste mõtete tükid ja räbalad kihisesid ta peas; ühtegi neist ei suutnud ta tabada, ühelgi ei suutnud ta peatuda, isegi jõupingutustest hoolimata…