Kuninga-jutud/Hansust poeg ja walge härg
12.
Hansust poeg ja walge härg.
Ühel mehel surnud korra naene ära. Jäänud weel naisest üks walge härg ja poeg Hans järele. Hans toitnud walget härga alati suure hoole ja armastusega.
Mees tahtnud omale teist naist saada. Aga kuda saada niisamasugust naist, kui esimene oli? Nõuu mehel warsti käes. Teinud kingad. Läinud siis turule, et kellele kingad parajad, selle kosib omale.
Tee pääl tulnud talle ilus naesterahwas wasta. See katsunud kingi — kingad wäiksed. Naene läinud teest kõrwale ja raiunud jalgade küljest 3 tündrit liha ära (sest ta oli kuriwaim). Siis läinud uuesti mehele wasta. Katsunud kingasid — weel wäiksed. Läinud teest kõrwale ja raiunud teine 3 tündrit liha jalgade küljest maha. Tulnud siis jälle mehele wasta. Katsunud kingi — kingad parajad. Kohe mees teinud kosjakaubad ära ja wiinud naese koju.
Naene aga hakanud Hanssu wihkama. Tahtnud teisest lahti saada.
Korra ütelnud naene mehele, et ta jalad mädaneda. Käskinud meest targa juurde abi paluma minna. Mees läinud. Naene läinud aga salaja teist kaudu enne meest targa juurde ja ütelnud:
„Kui minu mees siia tuleb ja minu jalgadele abi palub, siis kosta: „sul on kodu Hansust poeg ja walge härg. Tapa Hans ära ja kasta selle werega oma naese jalgu. Siis saawad need terweks!“ Ise putkanud jälle koju tagasi.
Mees tulnud targa juurde. Tark küsima: „Mis tarwis?“
Mees seletanud ära, et naese jalad mädanewad. Palunud abi.
Tark wasta:
„Sul on kodus Hansust poeg ja walge härg. Tapa Hans ära ja kasta selle werega naese jalgasid, siis saawad need terweks.“
Mehel kahju Hansust, enam kahju naese jalgadest. Läheb kodu, naene pärima:
„Mis tark õpetas?“
Mees wasta:
„Tark käskis walge härja ära tappa ja selle werega sinu jalgasid kasta: siis saada need terweks.“
Naene õiendama:
„Ega ta nõnda ütelnud? Ta käskis Hanssu ära tappa ja tema werega minu jalgasid kasta!“ Ja naine käskinud aga ruttu Hanssu ära tappa. Mees ütelnud, et: „lähme weel enne tapmist sauna, siis saawad jalad sooja.“ Läinudgi.
Hans wiinud walgele härjale juua. Härg pole joonud, waid õhanud raskesti. Hans mõtelnud, et ämber polnud puhas. Wiib selle joogi ära ja toob teise. Härg pole weelgi joonud, waid õhanud weel raskemini. Hansul tulnud paha meel, wisanud wee ämbrist härjale wasta nägu ja ütelnud: „Mis sul on, et sa täna õhtu ei joo?“
Selle pääle hakanud härg rääkima: „Oh Hansuke! Peaksid sa seda teadma, mis ma tean, ei sa mulle wett wasta nägu wiskaks! Sa annaksid mulle ennem hää kõhutäie süüa! Sind tahetakse täna ära tappa. Pime on käes, nüüd pane ruttu walmis, et põgenema saame. Mine, pane oma asemele haokubu ja päetsi niie kera, tekk laota pääle; leede wala ämbri täis wett. Siis wõta kruusiga tilk wett ja paberiga üks tamme laast ja üks liiwa tera kaasa. Aga kõik seda tee ruttu, et ennem põgenema saaksime!“
Hans läinud, teinud nii, kudas härg õpetanud. Tulnud warsti tagasi. Istunud härja selga ja läinud minema.
Mees ja naene tulnud õhtu pimedas saunast ära.
Naesel puss Hansu tapmise tarwis käes. Wanamees hakkab leest tuld sorima, aga ei leia, tuli kõik ära kustunud. Kust wõis leida, kui Hans wett leede wiskas. — Ei naesel ole kannatust; kuna mees ikka leest tuld sorib, pistab naene juba pussiga sängi Hansu kaela kohta. Ise karjub:
„Too were pütti! too were pütti!“
Ei mees aga leia pimedas kusagilt pütti. Naene lööb hammastest tuld, et werepütti otsida. Näeb aga, et Hanssu woodis ei olegi, waid haokubu ja niie kera. Ütleb:
„Nüüd nad on mõlemad läinud! Kõik selle walge härja töö!“
Mees kui näinud, et naene hammastest tuld löönud, ehmatanud ja kukkunud mõistuseta maha. Sinna ta ka jäänud, kuna naene Hanssu walget härga taga läinud otsima.
Hans ja härg läinud aga edasi. Härg käskinud Hanssu tagasi waadata. Hans waadanud ja näinud musta kogu. Härg käskinud tamme laasta maha wisata. Hans wisanud. Silmapilk olnud nende taga suur tamme mets. Tagaajaja Hansu wõõras ema katsunud metsast läbi minna — ei saa. Ütleb:
„Mul on kodus wenna- ja tädipoegi küll, kes aitawad metsa raiuda.“ Läinud tagasi ja tulnud hulga põrgulistega. Need raiunud metsa maha. Wõõras ema pääsenud jälle edasi:
Härg käskinud jälle Hanssu tagasi waadata. Hans waadanud ja näinud jälle musta kogu ligidal. Härg käskinud Hanssu liiwa tera maha wisata. Hans wisanudgi. Silmapilk olnud nende taga kõrge mägi.
Hansu wõõras ema kaewanud põrgulistega mäe läbi ja tulnud edasi.
Härg käskinud jälle Hanssu tagasi waadata. Hans näinud musta kogu ju üsna nende lähedal. Härg käskinud weetilga kruusist maha wisata. Silmapilk olnud suur meri nende taga.
Hansu wõõras ema hakanud merd tühjaks jooma. Joonud ju mere üsna tühjaks. Wiimast lonksu hakanud rüüpama, kui ta ise paugades lõhki läinud. Meri siginenud jälle sellest weest sinna kohta, nii et põrgulised sinna kõik ära uppunud.
Hans läinud walge härjaga ühte kuninga härja karja. Kuninga härjad hakasiwad walget härga kaewama. Kaewatud walgel härjal sarw pääst ära. Hans wõtnud sarwe oma kätte ja tahtnud teda jälle maha wisata. Härg aga ütelnud:
„Hans! Nüüd peame lahkuma! Mina jään siia, sa lähed edasi. Wõta see sarw omale mälestuseks. Kui sa midagi tahad, siis aga mõtle sarwekese pääle ja see sünnib kohe nii!“
Hans lahkunud kurwa meelega härjast. Ta läinud ühte kuninga linna kuninga weewedaja poisiks. Wesi olnud mehikesel wasta mäge wedada. Kuninga tütar näinud, kuda Hans suure waewaga wett wedanud. Pilganud Hanssu:
„Kuule Hans! Wõta mind ka kelgule sõitma!“
Hans wasta:
„Mis weel? Omalgi ränk wedada, aina hinge tahab wõtta, sind ka weel siia!“
Hans mõtelnud ise:
„Peaks see kuninga tütar tuppa minema ja tütrega maha saama!“
Nõnda olnudgi. Kuninga tütar saanud waewalt tuppa, kui juba tütar käes olnud.
Kui tütar kahe aastaseks saanud, tahtnud kuningas teada, kes selle lapse isa on. Toonud siis kõik riigi alamad lapse ette, et kellele laps wasta läheb ja „isa“ ütleb, see ta isa siis ongi. Olnud ju kõik katsutud. Ei ühtgi ole laps isaks tunnistanud.
Wiimaks mõtelnud kuningas:
„Mul on weel weewedaja poiss katsumata. Ega temagi küll lapse isa ei ole, aga las’ ta tuleb ka päälegi ette.“
Niipea, kui Hans lapse juurde läinud, tulnud talle laps wasta ja ütelnud:
„Isa!“
Kuninga hing karanud täis, et niisugune weewedaja poiss ta wäimees ongi. Lasknud kohe kasti teha, pannud oma tütre, tütretütre ja Hansu kasti ja lasknud merele. Hansul olnud aga sarw kaasas. Kast ujunud ju hästi kaugele. Korraga mõtleb Hans:
„Peaks siin merel, oh sarweke, üks linnaga saar olema?“
Nõnda olnudgi. Hans, kuninga tütar ja kuninga tütretütar läinud saare linna elama. Elanud ju kaua aega.
Korra silmanud kuningas kaugel merel pikasilmaga ühte linnaga saart, mida ta ennem mitte polnud näinud. Wõtnud kohe nõuuks merele waatama minna.
Hans saanud aru, et kuningas sinna hakanud tulema. Mõtelnud: „Oh sarweke! Oleks üks nahksild kalda ja selle saare wahel!“
Nii olnud jällegi. Kuningas tulnud nahksilda mööda saare poole. Korraga mõtleb Hans: „Oh sarweke! Läheks see nahksild nüüd keskkohast katki!“
Sild läinud katki. Kuningas kukkunud wette. Olnud juba üsna uppumas, kui Hans korraga mõtelnud: „Oh sarweke! Oleks see nahksild jälle terwe!“ Nahksild olnudgi terwe ja kuningas pääsenud uppumise surmast.
Kui kuningas saare pääle jõudnud ja seda toredust siin näinud, palunud ta Hansult andeks, et ta teda niimoodi teotanud ja merele saatnud. Lubanud oma tütre Hansule naeseks ja nimetanud ta troonipärijaks.
Warsti peetud pulmad. Pulmas olnud kõik kuninga suguwõsa.
Kallid lühtrid põlenud igas nurgas. Kõige kallima lühtri pannud Hans salaja kuninga tasku.
Hakatudgi warsti lühtriwarast tagaotsima. Kõikide taskud olnud katsutud, ainult kuningal mitte. Mindud ka teda katsuma. Kuningas ütlema:
„Minge, narrid! Ega mina nüüd lühtrit wargile ei hakka!“
Lubanud ometi katsuda. Katsutud ja leitudgi lühter kuninga taskust.
Selle pääle ütelnud Hans:
„Mina panin selle lühtri sinu taskusse! Et sa mind minewal korral häbematal kombel merele saatsid, sellepärast lasksin ma sind nüüd paar silmapilku warga häbi tunda!“