Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/19
19.
Nädalad täis päikese-paistet, täis sooja, waikset rahu järgnesiwad noorpaaril pärast pulmi.
Mathias oli omale pesakese ehitanud, milles hea oli elada.
Nende südamed oliwad soowideta. Kumbki sai teiselt, mis talle elamiseks waja oli. Neil ei olnud elult enam midagi nõuda.
Mathiasel asus töö juures hoopis uus tundmus põues, tundmus, mis ta elule alles sisu ja tuuma andis. Tal oli midagi igatseda, midagi oodata. Hommikul tööle hakates mõtles ta: millal tuleb lõuna! Ja pärast lõunat tööle hakates mõtles ta: millal tuleb õhtu! Ja kui ta siis lõunale ja õhtule läks, tuksus ta rind ja ta mõtles: Weel mõni samm, ja ta astub mulle teretades, naeratades, punastades wastu!
Tõeste, rohkem Mathias elult seda puhku ei pärinud. Ta soowis ainult, et see nõnda jääks. Ikka ja igaweste.
Nooriku perenaise-omadusi ei panda abielu esimestel nädalatel tähele. See tuleb alles hiljem. Iseäranis puudusi ja wigu ei märka mehe armastaw silm. Mathiasele hakkasiwad aga tema nooriku perenaise-omadused waratselt silma paistma, sest nad oliwad head. Leenal oli iseäraline anne, pesa ehtida, teda soojaks ja lõbusaks teha. Ikka mõistis ta mehe meelt millegi uuega rõemustada, midagi toime saata, mis silmale meeldis, wõi midagi lauale kanda, mis suule maitses. Ta näis oma ainumaks ülesandeks ja otstarbeks pidawat, mehele rõemuks ja lõbuks elada ja töötada…
Noorpaari õnn oli täielik.
Ja see õnn pidi rusudeks kokku langema!
Kui seda Mathiasele keegi oleks ette kuulutanud, ta oleks niisuguse narri wälja naernud…
Mida ligemale kewade nihkus, seda sagedamine hakkas Mathiasele nooriku hingelises olekus midagi silma torkama. See oli ajuti, äkitselt tema üle tulew rahutus. Ta wõis keset elawat juttu korraga mõttesse jääda ja nagu tagurpidi waatawa, tühja pilguga tema otsa wõi maha wahtida. Ta ärkas siis iga kord nagu unest — ehmatades, tagasi tuksatades. Mathias ei mõistnud omale seda rahutust seletada ja Leena ise püüdis seda maha salata. Et aga niisugusele olekule ikka jälle harilik seisukord järgnes, et nooriku rõemus, lõbus tuju ikka jälle nagu naerataw päike pilwe tagant nähtawale tuli, siis polnud Mathiasel asja, abikaasa pärast tõsisemalt mures olla. Wõib ju olla — mõtles ta — et see olek, mida mina ei tundnud, Leena loomuses ikka on peitunud, mis aga minu meelest nüüd selgemalt ja sagedamine nähtawale tuleb, sest et ta alatasa mu silma all elab. Ta ei pannud ka selle peale suuremat rõhku, et ta, öösel üles ärgates, Leena enese kõrwal mõnikord uneta leidis olewat.
Aprilli-kuus hakkas noorik korraga maale kippuma. Temale olla sõnumid toodud, et ta ema terwis wäga wilets olewat. Ema wõida silmad kinni panna, ilma et ta ainus laps teda weel näeks.
Mathiasel ei olnud midagi abikaasa maalesõitmise wastu; ta lootis temale sellest pealegi meelelahutust ja terwislist karastust. Ta palus teda ainult niikaua kannatada, kui teed rohkem tahenenud ja ilmad soemaks läinud, ettepanek, millega Leena ka rahul oli.
Nooriku maalesõitmine tuli aga siiski weidi waremalt, kui Mathias soowinud, ja pealegi üsna ootamata wiisil.
Kui noor naisemees ühel lõunal töölt koju jõudis, leidis ta toa-ukse lukus olewat. Ta teadis aga, kus säärasel puhul wõti ripub — neil oli seks eeskojas peidupaik. Toas leidis Mathias õhtusöögi laual olewat. Supp tirina sees, millele käterätik ämber mässitud, oli weel weidi soe. Kuna ta pilgu laua üle laskis käia, jäi ta silm korraga paberilehe peale peatama, mis tema taldreku peale oli pandud ja mida mõned read pliiatsi-kirja täitsiwad.
Leena teatas mehele ruttawa käega, et temale maalt hobusega järele tuldud, sest ema haigus olewat korraga wäga raskeks läinud. Et küüdimehel sugugi aega ei olla, siis ei wõida tema, noorik, mehe tulekut ära oodata ja sõitwat kohe minema. Ta lubas wõimalikult ruttu jälle tagasi pöörata, ehk olgu siis, et ema surm ja matus teda kauemine kinni peawad, misüle ta mehele lubas kirjutada. Siis järgnesiwad mõned hellad, trööstiwad sõnad, paar juhatust kodustes asjades ning teatus, et ta paarkümmend rubla oma kasurahast kaasa oli wõtnud.
Lutz ei teadnud naise äkilise ärareisimise üle suurt imestada wõi wõerastada. Wõis ju olla, et küüdimehele iga minut mingil põhjusel kallis olnud. Et Leenale ema saatus südamesse läks, oli üsna loomulik, sest minewik nende wahel oli unustatud ja Leenal oli hea ja õrn süda.
Nukralt hakkas ajutine lesk oma päewi ja õhtuid mööda saatma. Igawus ja igatsus tikkusiwad talle warsti kallale. Toad oliwad nii tühjad. Paaril õhtul kutsus ta juba Huberi omale seltsiks, nii harinemata oli talle kodune üksi-olek. Lõunat käis ta härberis söömas, õhtusöögi walmistas ta enesele ajawiiteks ise; üks kui teine ei tahtnud talle hästi maitsta. Ta trööstis ennast üksnes mõttega, et see „näljaaeg“ warsti mööda jõuab, ning õhinaga ootas ta noorikult kirja, et teada saada, millal see tagasi pöörab.
Aga nädal läks mööda, ilma et mingit teatust oleks tulnud. Kui post ka mõnel järgmisel päewal kirja ei toonud, asus kipitaw rahutus noore naisemehe rinda. Seal tuli ühel päewal kiri, aga mitte Leena käest ja ka mitte maalt.
Paberilehe peale, mille Mathias Lutz ümbriku seest wälja kiskus, oli tundmata käsi suurte, jämedate tähtedega ainult järgmised read kirjutanud:
„Auulik herra Lutz! Kui Teie oma noore, ilusa abikaasa järele peaksite igatsema, siis wõite teda kerge waewaga leida. Ta pole mitte maale läinud, waid elab Sauna uul. nr. 17, emand Brinki juures. Õnnelikku jällenägemist temaga ja weel suuremat iseäralist rõemu, mis Teid ootab, soowib Teile õiglasest südamest keegi |
Ärasaatmise-koht oli Tallinn ja postitempel näitas eilast päewa.
Mõni naljahammas, keegi tuttaw, kes mind mu lesepõlwe pärast nokib — mõtles Mathias. — Ta wõrukael tahab mind wist aprilli saata, ehk küll täna esimene ega wiimane aprill pole. Rumal nali ülepea!
Ja ta hakkas käekirja uurima, et wälja saada, kes tema tuttawatest tembu toimesaatja wõiks olla.
Ta ei jõudnud aga mingile tõenäolisele otsusele. Kiri wõis niihästi meeste- kui naisterahwa sepitsetud olla, hoolimata tähtede tugewusest ja tüsedusest. Ta oli saksakeelne, aga tähed tawalise pruugi wastu ladinakeelsed. Nähtawaste oli kirjutaja oma kätt osawaste muutnud.
Mathias wiskas paberilehe kõrwale ja magas järgmise ja weel ühe öö üsna rahuliselt. Ta püüdis ennast Leena waikimise üle mitme põhjuse najal trööstida. Esmalt oli juba postitalitus maal, iseäranis külarahwale, lõpmata wilets ja kirjade käik pikaldane. Wõib olla, et Leena ema raske haiguse pärast esimesel nädalal kirjutama ei saanud hakatagi; ja kui ta wiimaks kirjutas — kes teab, kui kaua kiri nüüd ühes wõi teises kohas wedeleb. Küll ta wiimaks ikka linna jõuab. Wõimalik on aga ka, et Leena mõtleb: Mis ma ilma-aegu enne kirjutan, kui tean, millal ma koju wõin minna. Ta wõib ju arwata, et mul siin, oma kodukohas, midagi häda pole…
Aga Lutz wõis mõelda ja teha, mis tahtis — ta rahutus kaswas siiski iga päewaga, wiimaks iga tunniga. Tahtmata kahmas ta wahete-wahel „aprilli-kirja“ jälle kätte ja luges ta tölbi sisu weel kord üle.
„Proua Brink — mõtles ta — on see nüüd mõni elaw inimene wõi paljas wäljamõeldud nimi? Sauna uulitsat ma tean. Kas seal maja nr. 17 peaks olema, seda sünniks kord waatama minna…. Mis siis ka suurt oleks, kui ma ka aprilli läheksin!“
Ja ühel õhtul wõttiski mees nõuuks, suisa aprilli minna — wähemast Sauna uulitsas ära waadata, kas seal ülesantud maja olemas ja, kui wõimalik, järelkuulata, kas seal keegi emand Brink elab.
Ta leidis Sauna uulitsalt tõeste ühe wana, kolmekordse, kõrge katusega maja, mis 17. numbrit kandis. Ta silmitses hoonet räästast wundamendini, ilma tema küllest midagi iseäralist leidmata, kui ta silm korraga wäljanikerdatud wana moodu wibu-ukse peale peatama jäi, mille mõlemat poolt wasksed lõwipead lõugade wahelt rippuwate rõngastega ehtisiwad. Rõngad oliwad liikuwad, sest neid tarwitati ukse wastu kloppimiseks, kui wiimane öösel kinni oli. Sarnased „kloppijad“ oliwad Tallinna sisemise linna majadel enamiste kõigil koja-uste külles; kellatraadid ei olnud weel üleüldiselt tarwitusel. Kloppijatega wõis kärsitu sissetahtja niisugust müra teha, et terwe uulits wastu rõkkas ja kõik magajad mitmes majas unest ärkasiwad. Häda neile magajatele, kelle uulitsas kahte wõi kolme kloppijat korraga põmmutati, kusjuures weel terwe linnajao koerad haukuma ja hulguma kukkusiwad!…
Kuid mitte maja nr. 17 kloppijad ei äratanud Mathiase tähelpanemist, waid teise ukse-külje peal walgendaw plekist sildike, mille peal mustade tähtedega seisis: „Johanna Brink, ämmaemand.“
Nii elas siis keegi proua Brink tõeste majas! Ja see proua Brink oli ämmaemand.
Mathias waatas mõttes maha, luges uueste silti, ja waatas jälle mõttes maha.
Nagu näha, oli aprilli-naljal, mis temaga tehtud, ka weel iseäraline haawaw tähendus. Haawaw ja — õigust öelda — toores tähendus. Tema pidada oma naist ämmaemanda juurest otsima!… Lutzil tõusis wihapuna põske, ta käsi läks rusikasse. Kui ta selle lurjuse, kes teda nõnda julges pilgata, praegu kätte oleks saanud, ta oleks ta waese-omaks tüminud…
Juba tahtis ta ümber pöörata ja koju minna, kui ta peast mõte läbi käis, mis ta jalga peatas.
Kuda oleks, kui nalja pärast sisse astuksid ja — emand Brinkiga paar sõna räägiksid?… Ehk saad tema kaudu kuidagi selle jälgile, kes sinuga niisugust läila nalja heitis…
See oli paljas mõte, aga ta sai ilma pikema arupidamiseta otsuseks, sest Mathias tundis sala sundi põues, mis teda wägise edasi tõukas.
Ta astus maja suurde, kiwipõrandaga eeskotta, mille ühe seina ääres kiwidega täidetud pesurull seisis. Kitsas, pruuniks wärwitud wõi wanadusest tõmmuks läinud trepp wiis teise korra peale. Wastas olewas seinas, alumisel korral, oli kahekordne uks ja selle peal läikis walgest wasest nimesilt. Mathias astus ligemale ja luges selle pealt weel kord emand Brinki nime. Korter oli siis leitud.
Ta kõhkles weel sisseastumisega ja kõndis paar lühikest sammu edasi-tagasi, kui korraga koja-uksest wäike, umbes kümne-aastane tütarlaps ruttu sisse astus ja otsekohe emand Brinki korteri poole kõpsis, ilma kojas kõndiwat meest suuremat tähele panemata. Ta koputas, kui ta wälise ukse lahti tõmmanud, sisemise ukse peale. Alles tüki aja pärast tehti talle lahti.
Mathias astus lapsele ruttu järele, et mitte uueste koputama hakata, kuna uks juba kord lahti oli. Ta jõudis wäikesesse, lahtise uksega eesruumi, mille pruunide eesriiete wahelt ta wabalt awarasse wõeraste-tuppa wõis waadata. Ukse awaja oli teine, weidi wanem tütarlaps, kes kiireste jälle tagasi astus, ilma wõerast meest ukse wahel tähele panemata, kuna noorem eesruumis kübarat hakkas peast wõtma.
Mathias tahtis parajaste küsida, kas emand Brinkiga wõiks kokku saada, kui üks toas kõnelew heal nii wäga ta tähelepanemist äratas, et ta eesriiete wahele astus ja pilgu üle saali heitis… Lähema sammuga oli ta juba eluruumi sees.
Sellel oli kaks ust, üks pahemal, teine paremal pool, mis teistesse elutubadesse näitasiwad wiiwat. Üks neist ustest seisis lahti, ning piitade wahele ilmus praegu noor naisterahwas kerges koduses riides, kes käte peal mähkmetes lapsukest õõtsutas ning tütarlapsega, kes wälise ukse lahti teinud, tasasel toonil kõneles.
Mathias ei tundnud esimesel pilgul seda naisterahwast, aga ta tundis tema healt. Seepärast astus ta weel paar pikka, komistawat sammu edasi. Nüüd alles nähti teda. Hingest läbilõikaw kiljatus tungis noore naisterahwa suust; ei puudunud palju, siis oleks lapsuke ta kätelt maha kukkunud.
Ukse-piida najale toetas ennast Leena Lutz.
Mees ei wõinud teda esimese pealiskaudse waatega ära tunda, sest noorik oli näost ja kehast päris surma-warjuks ära lõppenud. Tema auku wajunud põskedelt oli iga puna kadunud, suurelt ja sügawalt waatasiwad ta silmad mustjate õõnsuste seest wälja. Näis, kui oleks ta poole-aastasest tõbewoodist praegu üles tõusnud.
Kumbki ei saanud tükil ajal sõna suust. Noor naine wahtis aineti, nagu näeks ta silm kohutawat wiirastust, mis äkitselt maa alt üles kerkinud, oma ees seiswa inimese peale. Ta näis kiwikujuks tardunud olewat, ükski liige tema külles ei awaldanud elumärki, ta silmad unustasiwad pilgutamise… Siis korraga hakkas ta keha nõtkuma ja ta langes põlwili, nagu oleks keegi ta jalult maha löönud…
Ka Mathias arwas wiirastust nägewat. See wõis ju ainult unes olla, mis ta silma ees seisis. Kuidas sattus tema naine siia wõerasse majasse, kuna ta ju maal ema juures oli? Kuidas oli õitsewast inimesest see wereta kooljakuju saanud? Ja kelle laps see oli, teda ta rinna wastu muljus?
„Leena!“ sosistas Mathias, kuna ta isegi ei teadnud, mis ta tahtis öelda. Ta kumardas maha, wõttis ta käewartest kinni ning hakkas teda pikkamisi üles tõstma. Siis talutas ta teda oma käte wahel nagu jalutumat natuke maad edasi ja laskis ta ühe tooli peale wajuda, ise tema ette poole-kumargile seisma jäädes.
Mõned sammud neist eemal seisiwad mõlemad tütarlapsed koos ja wahtisiwad tummalt, imestuse pärast pärani aetud silmil sündmust pealt.
„Kes sind siia juhatas?“ küsis noor naine wiimaks, ja ta heal tuli nagu maa alt.
Mathias raputas pead, raputas weel kord pead, ilma küsimist kuulmata.
„Leena, mis sa siin teed?“ päris ta omalt poolt wastu; ta kõneles sosistades nagu suremisel olewa haigega, ja ka ta waade, mis naise lubjawalget, peaaegu läbipaistwat nägu uuris, ilmutas seda murelikku hoolt ja ettewaatust, mida raske haige kohta tarwitatakse. „Wasta, miks sa siin oled?“ kordas ta.
Ta ei saanud wastust. Leena huuled liikusiwad, tuksusiwad, aga ei kõnelenud. Seal lõi magaw lapsuke silmakesed lahti ja tegi healt. Mathiase pilt langes sedamaid lapse pisukese, punase näokese peale, millest kaks hele-sinist silmakest talle wastu wahtisiwad.
„Kelle last sa hoiad, Leena?“
Aga noor naine wahtis talle ainult näosse, tühjalt, arusaamatalt, nagu sonimise-tujus olew palawiku-haige ning kordas järsku peaaegu ägedalt oma endist küsimist:
„Kes juhatas sind siia?“
„Ma ei tea mitte, kes mind juhatas. Aga see on ükskõik. Peaasi on, et ma sinu siit leian. Ma ei teadnud, et sa siin oled… Nüüd tule minuga koju, Leena!“
Ta kõneles wagusalt, pool meelitades, nagu wäikese lapsega. Leena aga raputas pead.
„Koju? Ma ei tule enam koju.“
„Kuidas? Sa ei tule enam koju?“
„Ei.“
„Leena, kas sa siis und näed?“ ütles Mathias ja puutus teda õlast. „Kas sa mind ei tunne? Ma olen ju sinu mees! Miks ei taha sa minu juurde koju tulla?“
„Ma ei wõi… Nüüd mitte enam… nüüd mitte… nüüd on — kõik — otsas…“
Tal tungis äkitselt nii metsik nuuksumine kurgust, et ta terwe keha wabises ja rind nagu lõhkeda püüdis. Seejuures waatas ta täieste kuiwal silmal mehe poole üles, ja ta pilgus oli midagi, mis Mathiase südame tarduma pani. Mathias luges sellest waatest, mida ta mõelda ei suutnud, aimata ei julenud, uskuda ei tohtinud — ta luges neist armu ja halastust kerjawatest silmadest oma naise — süütunnistust…
„See — laps — siin,“ algas ta kogeldades, kuna õhk ta ümber mustaks lõi, „see laps on — sinu — ja — ja mitte — minu…!“
Noore naise ilus, walkjas käherpea langes lapsukese peale maha, nagu oleks seda raske käega wajutatud. Siis libises ta keha pikkamisi tooli pealt alamale, kuni põlwed põrandaga kokku puutusiwad. Nõnda jäi ta rinna peale wajunud peaga mehe jalge ette surmawat hoopi ootama.
„Mati, tapa mind!“
Kas ta nõnda ütles — Mathias ei teadnud seda, aga pilt ise rääkis keelt, mis mehe kõrwale kuuldawaks sai. Ja Mati käsi tõusis — tõusis raske, kõwa töömehe-rusikaga, mis selle ilusa wäikese peakese küll oleks wõinud maha uinutada. Aga see rusikas wajus poole tee pealt lõdwalt jälle tagasi. Wäike walkjas käherpea seal maas oli liig ilus, ta oli sellele waesele mehele liig kallis, ta oli tema senine terwe warandus olnud, ta oleks selle pea eest igatahes enda oma andnud! Niisugust warandust ei häwitata ühe rusikahoobiga…
Sügaw waikus walitses toas.
Kuulda oli ainult, kuda Leena rind töötas.
Seal hakkas Mathias korraga naerma.
Ega see siis ilmsi olnud, mis ta nägi ja kuulis! Ta oleks ju narr pidanud olema, kui ta seda uskus. Terwe lugu polnud muud kui üksainus suur, pöörane, nurjatu — aprillinali. Jumal teab, kelle korda saadetud, ning Jumal teab, miks tema naine sellest osa wõttis. Ja kui see mitte nali ei olnud, siis oli see silmamoondus, wiirastus, palawiku-unenägu, ja tema, kes ta seda nägi, pidi haige sonija olema, kes sängist putku pannud…
Mathias hakkas mõlema käega oma pea ümbert kinni, surus sõrmed oma silmade peale ja mõtles: Kui ma nüüd silmad natukese aja pärast jälle lahti teen, siis on kõik kadunud! Ma olen kodus oma soojas pesas ja minu armas naine on maal ema juures. Ja tema hinge peal ei ole mingit süüd, sest ta on kõige puhtam ja karskem ja truuim naisterahwas Jumala päikese all, ja ma kargan igaühele kõri kallale, kes temast muud julgeb tõendada…
Ta naeris weel kord ja tegi silmad lahti.
Pilt oli alles. Ta oli endine. Midagi polnud kadunud. Seda ilusat peakest ta ees rõhus raske süü maha, ja need walged, wärisewad käed, mis nii sagedaste meelitawalt mehe kaela ümbert kinni hakanud, surusiwad praegu selle süü nähtawat wilja hingerdawa rinna waslu…
Ja siiski — siiski raputas Mathias Lutz uskmatalt pead. Tema üle walitses korraga imelik, sügaw rahu. Ta nägu oli kahwatu, aga külm ja aeglane.
„Leena, tõuse üles,“ ütles ta ja hakkas teda teist korda aitama. „Tõuse üles ja lähme koju. Seal wõid mulle jutustada, mis see kõik tähendab. Sa oled haige ja mina — mina olen ka wist haige… Tule koju, Leena!“
Korraga koputati wälise ukse pihta. Üks wäikestest tütarlastest, kes seni kõrwal olewa toa ukse wahel seisnud, jooksis tulijatele wastu, kuna uks lukust lahti oli. Sisse astusiwad kaks naisterahwast. Üks oli wanadlane, paks, punetawa näoga emand, teine, sugu noorem ja saledam, näis küpsema eaga neiu olewat. Nad oliwad nii ühte nägu, et neid raske polnud õdedeks pidada.
„Mamma!“ hüüdis wäike tütarlaps, ja kuna ta ennast jalawarwaste peale püsti ajas, näis ta temale midagi kõrwa sosistawat.
Ilma üleriiet ja kübarat ära panemata astus emand Brink ukse eesriiete wahelt ruttu tuppa ja jäi imestades seisatama ja wahtima.
Emand Lutz tõusis parajaste mehe abil maast ülesse ja wajus nõrgalt tooli peale tagasi, kuna lapsuke ta käe peal paar korda kaeblikult healt tegi.
„Kes on see herra? Kuda ta siia sisse sai?“
Nende wõerastawate ja wäga karedate küsimustega astus ämmaemand raskel, tätsawal sammul ligemale, kuna ta silmad ärkawa wiha pärast wälkuma lõiwad.
„See on minu mees,“ wastas Leena tasa, aga hirmsa rõhuga.
Emand Brink astus sammu tagasi. Ta paks, lai, lõkendaw nägu awaldas suurt ehmatust.
„Teie mees! Kuda — kuda tuleb Teie mees —“ ta jättis sõna pooleli ja ta pilk käis ähwardawalt ühe lapse pealt teise peale, kes kohkunud silmadega tema kõrwal seisiwad. „Minna ja Hedda, kes Teist tegi sellele herrale ukse lahti? Ja, Teie, emand Lutz, kes andis Teile luba siia tuppa tulla?“
Mõlemad süüdlased waikisiwad. Wäike Hedda nilpas wiimaks keelt ja tahtis nähtawalt oma süütaust seletama hakata, kui wõeras isand talle ise appi tõttas.
„Minu sissetulemise pärast pole siin kellegil süüdi,“ ütles Lutz. „Ma astusin Teie tütrele järele, kui ta, wäljast tulles, ukse lahti tegi, ja see oli mul teada, et minu naine siin Teie juures elab.“
„See oli Teil teada?“
„Ja, emand Brink. Kui Teie seda salajas pidasite, siis olete oma saladust halwaste hoidnud.“
„Kes Teile seda teada andis?“ hüüdis majaemand ärewusega, mis ta näo päris tõmmuks muutis.
„Selle inimese nime tahaksin ma isegi teada saada,“ wastas Mathias imeliku litsutud healega. „Sähke emand, siin on teatus, misläbi mind Teie majasse juhatati. Ja nüüd lubage, et ma oma naise siit ära wiin. Mis sündinud on, tahan ma tema oma suust kuulda saada… Kui see laps tõeste tema on, siis wõib ta tema kaasa wõtta.“
„Ilmkuulmata nurjatus! Tõeste ilmkuulmata nurjatus!“ kukkus ämmaemand sajatama ja põhjama, kui ta Mathiase „aprillikirja“ üle lugenud, „Ma tahaksin teada saada, kes see häbemata äraandja minu majas on! Mathilde, loe ometi, ja ütle, mis sa sellest jõledusest arwad!“
Mathilde luges ja läks näost punaseks. Ta näis nii kohmetu olewat, et ei teadnud, kuhu silmi lüüa. Wististe õnneks oli talle, et teda nii wäga tähele ei pandud. Kõigil oli piinliku seisukorra enesega tegemist.
Kõige õnnetum näis praegusel silmapilgul emand Brink olewat. Talle ei tahtnud kuidagi hingesse mahtuda, et üks tema ameti- ja ärisaladustest kõige näotumal wiisil ilmsiks saanud. Oma ärewuses läks ta nii kaugele, et ta wahe oma haige ja selle mehe wahel ära unustas ning wiimasele kentsaka lapsik-meelega küsimuse ette pani, kas ta siis ise ei wõiwat aimata, kes tema tuttawatest selle alatuma kirja wõis kirjutanud olla — just kui oleks saladuse ilmutaja kättesaamine praegusel puhul ka emand Lutzi mehele kõige tähtsam küsimus.
„Emand Brink,“ wastas Mathias, ilma tema weidrat pärimist tähele panemata, „ma wiin oma naise Teie juurest sedamaid koju. Mis ta Teile wõlgu peaks olema, seda maksan Teile homme ära. Ma palun selle eest hoolt kanda, et tema üleriided kohe siia toodaks.“
„Aga see on wõimata!“ hüüdis ämmaemand. „Teie näete ju, kui nõrk see waene noor inimene raskest haigusest on! Mis Teil temaga weel kõneleda on, seda wõite lühidelt siinsamas teha.“
„Mis mul temaga kõneleda on, kõnelen ma kodus! Siin sünnib minu tahtmine, emand Brink, mitte kellegi muu oma. Ma palun weel kord oma naise riideid!“
Herra Lutz ütles seda kaunis wagusaste, aga ta heales ja pilgus oli midagi, mis iga tõrkumise, iga wasturääkimise wõimsalt maha lõi. Emand Brink taganes temast mitu sammu eemale, kuni ta oma õe juurde jõudis. Selle tõmmas ta kätt-pidi kõrwal olewasse tuppa ja sosistas talle wärisedes näosse:
„Mathilde, ma kardan, ta tapab ta kodus ära!“
Mispeale Mathilde hirmu pärast nutma hakkas…
Wältas mõni hea minut, enne kui peata naisterahwad isand Lutzi soowi jõudsiwad täita. Kindlal käel aitas Mathias ise naist wäljaminemiseks riidesse panna. Lapselegi heitis ta willase rätiku üle, mis talle kuskilt kätte puutus. Siis asus ta toetades Leena piha ümbert kinni ja wiis ta hoidlikult uksest wälja. Õnneks peatas wagusas uulitsas ühe maja ees woorimees, kellel aega oli. Lutz tõstis naise wankrile ja nad sõitsiwad koju. Terwel teel ei lausunud kumbki ainust sõna. Ka lapsuke ema rinnal oli wait, nagu suluks temagi suukest halwaw hirm lähemate silmapilkude eest…
Ehawalgus wäljas oli waheajal kustunud. Nad astusiwad kodus pimedasse tuppa. Mathias talutas naise, kelle nõrkus iga sammuga suurenes, pooldis kandes sohwa juurde, pani ta sinna istuma ja wabastas teda mantlist ja kübarast. Siis süütas ta mõlemad laua peal seiswad küünlad põlema.
Mida heledamaks tuli edenes, seda selgemalt ta helk ümbrust walgustas, seda täidlasemal pildil kerkis nende silma ette nende pesakene, see ilus, armas, soe ja karsk pesa, milles nad neli nii magusat, nii õnnelikku kuud teineteisega mööda saatnud…
Ja nüüd ei olnud see pesa mitte enam ilus ja armas, sest ta ei olnud enam karsk!
See teadmine langes äkitselt nii määratuma rõhuga Mathiase hinge peale, et ta kokkumuljutud rinnast kaeblik ägamine wälja tungis. Nüüd wiimaks lõppes ta loomuwastane rahu, mis talle eneselegi wõeras olnud. Ta oli nagu inimene, kellele kuul ihusse tunginud ja kes siiski weel, ilma walu tundmata, mõne sammu edasi jookseb, kuni nõrkus ta wiimaks maha sirutab.
„Miks sa mulle seda tegid, Leena!“
Selles hüüdes oli kõik koos, mis ta murduw süda praegusel silmapilgul tundis: walu, wiha ja piirita kahetsemine hirmsa õnnetuse üle, mis neid mõlemaid tabanud… Ta langes sohwa ees seiswa pehme tooli sisse, ta tugew, sirge kogu wajus kokku, ja noore naise ees istus sel pilgul elatanud mees, mahamuljutud, murtud inimene.
Noor naine ajas enese waewaga püsti ja wankus teise tuppa. Sealt tuli ta ilma lapseta tagasi ja lükkas wahe-ukse enese järel kinni. Ta istus jälle sohwa peale, aga mehest wõeralt eemale.
„Mati, meie wahel on nüüd kõik otsas,“ algas ta selle rahuga, mida meeleheitmine oma wiimasel tipul inimesele jagab. „Meie lahkume üksteisest. Sa oled jälle prii. Sa wõid oma õnne mujalt otsida. Ma lähen homme hommiku õpetaja juurde ja tunnistan, mis on sündinud. Sa wõid julge olla — ta laseb sind minust peasta…“
Kuid lahkumise-mõtte kohta näis õnnetumal mehel seda puhku iga mõistmine puuduwat. Ta hing wõitles alles asja enesega, selle tagajärgesid ei jaksanud ta enesele weel ette kujutada.
„Kõnele, Leena,“ tungis ta peaaegu paluwalt, „räägi ära, mis süü pärast sa mind nõnda oled karistanud! Tunnista üles, mil põhjusel sa minu õnne ära hukkasid…“
See wagune, leinaw kurbtus mõjus nooriku kohta sügawamalt, kui seda wägiwaldne waljus iganes oleks teinud. Leena kahmas mehe käest kinni, surus selle mitu ja mitu korda oma huulte wastu ning niisutas teda pisaratega, mis tal alles nüüd esimest korda silma tungisiwad.
„Sinul pole süüd, Mati, sa oled kõige parem mees ilmas,“ — sosistas ta, „süü on üksnes minu peal, — mina kiskusin su enesega hukatusesse kaasa, sest et ma sind armastasin ja liig nõrk olin oma armastust salgama… Aga usu mind, Mati, peasüüdlane pole mitte mina, waid keegi teine, ja mina olen ainult selle ohwer, nagu sina minu ohwer oled… Kannata silmapilk, Mati, — lase mu mõistust natuke selgida, ja ma tahan sulle kõik üles tunnistada…“
Ta nuttis natuke aega mahawajunud peaga omale käte sisse, siis hakkas ta healega, mida wahel alt rinnapõhjast üleskerkiwad nuuksatused takistasiwad, oma kurba lugu jutustama.
„Sa mäletad, Mati, et parun Riesenthal mind sel tingimisel mõisa alt lubas lahti anda, kui ma tema õe, paruni proua von Reckenitzi juurde läheksin teenima. Seda ma tegin. Tunnistuse, mis mind wallast wälja lubas elama jääda, pidin ma hiljem kätte saama… Ma olin waewalt kaks nädalat parun Reckenitzi juures teeninud, kui saksad wäljamaale reisisiwad; see oli noorpaari hiljaks jäänud pulmareis, sest ootamata ameti-talitused oliwad parunit Tallinnas peale pulmi kinni pidanud… Kuna paruni proua oma neitsi ja toatüdruku teele kaasa wõttis, jäin mina elatanud toapoisiga üksina koju.
„Mõni päew pärast sakste ärareisimist tuli korraga parun Riesenthal maalt meile. Ka õe ja õemehe kodusolemise ajal oli ta meil kord paar päewa wõersil olnud. Ta seletas toapoisile ja mulle, tal olewat linnas äriasju õiendada ja ta tahtwat õemehe korteris niikaua elada, sest tema wanemad, kelle juures ta muidu peatas, olla ühes teenijatega maal. Kutsari hobustega saatis ta koju tagasi…“
Jutustaja märkas, kuda pealtkuulaja silmad laienesiwad, kuda ta ninasõõrmed tuksuma hakkasiwad, niipea kui ta kõrw Riesenthali nime kuulnud…
„Esimesest tunnist saadik kipitses mul sala rahutus südames,“ kõneles Leena edasi. „Ma lugesin selle inimese silmast midagi, mis mu juba siis, kui ma temaga maal ta mõisas kokku puutusin, kartuse pärast wärisema pani. Aga ta oli minu wastu wäga tagasihoidlik, wäga wiisakas, rääkis, et ta peigmees olewat, paari nädala pärast abielusse heitwat, ja näitas mulle oma kihlasõrmust. See wältas nõnda mitu päewa, ja ma jäin juba üsna rahuliseks. Ta oli kodust palju ära, jõi meil ainult hommikust kohwi ja tuli enamiste õhtu hilja koju — sagedaste rõemsal weinitujul.
„Ühel hommikul tegi ta minu priikslaskmisest juttu. Ma tänasin teda tema lahkuse eest. Tema aga wastas naerdes:
„Ära liig wara täna, kulla laps, wõib olla, et ma asja weel ümber mõtlen ja sulle seda tunnistust ei anna: mul on nimelt hirmus kahju nii kena ja wiksi tüdrukut wallast wälja lasta…“
„Aga paruni herra on ja kindlaste tõotanud mulle tunnistust anda,“ tähendasin mina ehmatades.
„No ja, inimene tõotab haleda südamega paljugi, millest tal pärast kahju on,“ wastas tema ühtelugu naeratades.
„Ma ei teadnud, mis ma sellest pidin arwama. Heitis ta minuga ainult nalja, tahtis mind palja üleannetuse pärast hirmutada, wõi peitis ta oma hirwitamise taga tõeste kurja nõuu? Ma otsustasin julge olla ja ta sõnu ainult nokkimiseks pidada…
„Ma wõin ju arwata, et paruni herral ja terwel wallal oma wiksimast tüdrukust kahju on,“ naljatasin ma wastu, „aga nüüd ei ole enam midagi parata; paruni herra on oma mehesõna pandiks pannud, ja seda ei jäta ükski parun wälja lunastamata.“
„Mehesõna, hm,“ muigutas tema. „Ega siis mees naisterahwa wastu sõna pruugi pidada. Mehesõna antakse mehele.“
„Kas siis kuberneri herra mees ei ole?“
„Kuberneri herra? Kuberneri herrale ei ole ma oma sõna andnud.“
„Kuidas, paruni herra? See on ja teada, et Teie kuberneri wastu olete tõotanud mind mõisa alt lahti anda!“
„Tühi lori! Kes seda räägib, luiskab. Kuberner palus seda minult küll kord, sest et seda temalt eneselt oli palutud — sul, Leena, on pagana head sõbrad linnas — aga ma ei andnud kubernerile mingit tõotust, waid lubasin asja üle ainult järele mõtelda. See arupidamine kestab mul praegu weel edasi. Mis otsusele ma jõuan — eks ma saa kord näha…“
„Need sõnad kukkusiwad nagu põletawad tilgad mulle südame peale; ma kaotasin oma rahu ja hüüdsin:
„Aga kuberner wõib kohtuga nõuda, et paruni herra mulle lubatud tunnistuse annab!“
„Soo, wõi arwad!“ wastas tema ja hakkas laia suuga naerma. „Niisugust seadust pole olemas, et kohus mõisnikult ta talupojad ära tohiks wõtta, ja seda nõuda pole ka ühelgi kuberneril õigust. Siis wõiksiwad ju kuberner ja kohus niisama hästi mu mõisa wõi mõne mu talukoha wõi mu tõlla ja hobused ära wõtta!… Ega sa ometi niisugune laps pole, et sa seda usud!… Ainus inimene, kes sulle luba wõib anda, linna elama jääda, olen mina, ning ainus inimene, kellel wõimus on, sind walda tagasi saata, olen ka mina. Ja kas tead, Leena, mul on suur himu, sind maale jälle mõisa-teenistusesse wiia.“
„Aga ma teenin ju paruni herra õde ja proua on minuga rahul; ta ei taha mind wististe mitte ära lasta!“
„Minu õde teeb, mis mina soowin. Ma sain paruni proualt alles eila kirja, kus ta ütleb, ma wõida sinuga peale hakata, mis ma heaks arwan. Waata siia, Leena, sa wõid seda ise lugeda… Ja ta wõttis taskuraamatu wahelt kirja, näitas näpuga ühe koha peale ja ma lugesin umbes järgmised read: ‚Leena, armas wend, wõid sa sedamaid oma teenistusesse wõtta, kui ma sulle selle soowi täitmisega meelehead teen. Aga palu minu nimel mammat wõi ka tuttawaid, et nad mulle aegamööda uut mamslit püüaksiwad kuulata.‘“
„Mul tungisiwad pisarad wägise silma.
„Miks ei taha paruni herra mind siis praegusesse teenistusesse jätta?“ hüüdsin ma. „Paruni herra saab ju ise teenijaid küllalt. Ma tõotaksin proua von Reckenitzi kas wõi eluaja teenida!“
„Niisama hästi wõid sa ju mind eluaja teenida,“ naeris tema. „Minu juures saab sul küll raskem olema kui siin, aga maal on noortel tüdrukutel palju parem elada, sest linnas lähewad nad kergeste hukka… Minu otsus ei ole aga weel mitte kindel; ma pean selle üle täna ja homme weel aru. Sind tahtsin ainult natuke ette walmistada.“
„Kas paruni herra mind siis nüüd kohe soowiks maale wiia?“
„Muidugi nüüd kohe! Sul pole siin ju midagi teha, ja mul kodus tööd küllalt, sest, nagu sa kuulsid, on minu pulmad lähedal. Wõib olla, et ma sinu ka wälise töö peale panen.“
„Ma läksin walutawa südame ja tutuisewa peaga tema juurest ära. Kui mitte kõik kuri wale polnud, mis ta kubernerist rääkinud, siis olin ma tema küüsis nagu ennegi. Ja minu arust oli wäga wõimalik, et ta kubernerile omal ajal kindlat tõotust ei andnud, waid omale ainult mõtlemiseaega wõttis, sest keegi ei teadnud ju selgeste, mis nad kahekesi kõnelenud, ka see herra mitte, kes minu eest kuberneri juures kostnud. Niisama wõimalik oli mu meelest, et ükski wõim teda sundida ei wõinud mind wallast wälja laskma. Kes on wägewam kui mõisnik! Kui üks saks kõik oma peremehed linnas ilma miski süüta wõis waese-omaks peksta lasta, siis wõis teine ka oma ärajooksnud teenija walda tagasi wiia…
„Ma wõisin juba arwata, mispärast ta seda tahtis teha. See oli kius, kättemaksmine selle eest, et ma salaja linna tulnud ja et mu asi siin kuberneri ette kantud. See määris tema nime, seda enam, et ta arwata wõis, kui palju inimesi nüüd linnas tema tegu tunnewad. Sel lool ei pruukinud ta ju kohutki nii wäga karta — asi oli juba muidugi laiale lagunenud. Mind aga tahtis ta selle eest kannatada lasta. Ta nägi, kui wäga mulle elu ja teenistus linnas meeldisiwad, wõis ka arwata, kui kallis mulle wallast wäljasaamine, priius, on, ning külma rahuga wõttis ta oma sõna, mis ta mulle opmanni kaudu andnud, tagasi, jättis mu ilma elamise-tunnistuseta, wiis mu uueste oma wõimuse alla…
„See oli mu esimene arwamine. Mida rohkem ma aga asja üle järele mõtlesin, seda enam läksiwad mu silmad lahti, seda kaugemale ulatas mu waade. Ma ütlesin enesele: Tal pole ialgi nõuu olnud, sulle priiust anda, sind oma meelewalla alt lahti lasta. Tema tõotus oli wäljamõeldud kelmus. Ta soowitas sind ainult silmakirjaks oma õele teenijaks, ta plaan oli seejuures kohe kindel, sind warsti jälle tagasi nõuda. Ta tahtis sind natuke julgeks teha, et sa linnas kauemine lärmi ei lööks. Ta teadis ette ära, et ta õde ja õemees pikale reisile lähewad, nii et sa nendeltki abi ja toetust ei leia. Kui tal mitte enam endist kurja nõuu ei peaks olema, mida sa aga teada ei wõi, siis teeb ta su wähemast eluajaks oma orjaks ja piinab sind, kuda aga ise tahab, sest kättemaksmine on magus…
„Mati, mu süda tahtis lõhkeda, kui ma sellele selgusele jõudsin. Mõte, linnast lahkuda, oleks mulle ka siis hirmus olnud, kui mind maal meeldiw teenistus ja hea elu oleksiwad oodanud, ja kui mul paruni poolt midagi poleks karta olnud. Ma armastasin sind, Mati! Ma armastasin sind sellest silmapilgust saadik, kus sa, minu põgenemiselugu pealt kuulates, oma helde, kaastundliku silmaga mu peale waatasid ja mind aidata lubasid. See armastus kaswas mu südames iga päewaga, ta täitis mind warsti nii wäga, et ma ilma sinuta ei arwanud elada wõiwat. Ja siiski teadsin ma, et sa teise oma oled, et ma ilma sinuta elama pidin. Sa olid Bertha Wittelbachiga niihästi kui kihlatud. See naisterahwas wõis sulle palju pakkuda, minult polnud sul midagi loota. Sa olid mulle kadunud, minu armastus oli asjata. Ja ometi ei mahtunud mulle mõte pähe, Tallinnast lahkuda. Ma tahtsin sind wahete-wahel nähagi saada, sinule ainult lähedal olla, sinuga ühes paigas elada…“
„Ja minu tundmusi sinu wastu ei märganud sa mitte?“ küsis Mathias wahele.
„Ma arwasin midagi märkawat, aga kindel ei olnud ma selle kohta mitte,“ kõneles Leena edasi. „Ma nägin ju, et ma sulle meeldisin, aga kuidas wõisin ma arwata, et sa oma kindla ühenduse neiu Wittelbachiga murraksid, et sa minu wäetikese pärast kõik maha jätaksid, mis sind tema külge köitis! Seda ma ei soowinud, seda ei julenud ma nõuda ega mõteldagi. Ma arwasin, et sind see, mis sa walinud, õnnelikuks teeb, ja ma soowisin ainult, et sa õnnelik oleksid…
„Nagu öeldud — paruni nõuu, mind jälle maale wiia, täitis mind ahastuse ja meeleheitmisega. Poole päewa piinasin oma pead mõttega, kust ja kuda abi leida. Sind, Mati, ei olnud Tallinnas, sa olid mõne päewa eest maale sõitnud. Pidin ma jälle meister Wittelbachi tülitama? Ma kartsin, et abi tema kaudu liig hilja tuleb; ta oleks asja enne Rutowi herrale pidanud ette panema. Ma oleksin hea meelega ise selle hea herra juurde jooksnud, kes minu eest kuberneri juures juba seisnud, aga ma ei teadnud, kus ta teenistuses on ja kus ta elab. Nõnda tuli mulle wiimaks julge nõuu, katset teha, kas ma mitte ise otsekohe kuberneri ette ei pease, ja nimelt weel selsamal päewal. Üksnes tema wõis mind aidata, ja kui ta seda mitte ei wõinud, siis teadis ta mulle wähemast öelda, mis wastuse parun temale andnud, mis mul karta wõi loota on.
„Ma wõtsin südame rindu ja läksin lõuna-ajal Toompea lossi; see oli ju meie majast ainult mõni sada sammu eemal. Paraku pidin ma seal kuulma, et kuberneri kodus ei olewat; ta reisinud ameti-asjus teadmata ajaks Peterburisse. Mind juhatati mu palwe peale abikuberneri ette. See ei teadnud aga minu asjast midagi; ta seletas lühidelt, see ei puutuda temasse, ma pidada ootama, kuni kuberneri herra koju jõuab, ja siis tema enese jutule ilmuma…
„Sa wõid arwata, mis mu süda nüüd ütles! Teadmata ajaks olin ma ilma kõige wähema abi-lootuseta! Minu heaks ei wõinud nüüd, kus kuberner kodust kaugel, keegi midagi teha, ei meister Wittelbach ega Rutowi herra. Paruni wanemad, kes mulle ka meelde tuliwad, teadsin ma maal nende wanema wäimehe mõisas wiibiwat. Minu ajutine elamisetäht, mis ma politseist saanud, oli ajast juba ära, ning uut wõis politseimeister mulle, nagu ma juba näinud, ainult kuberneri käsul anda. Siiski wõtsin nõuuks, järgmisel päewal weel politseimeistri palwele minna. Enne tahtsin paruni wiimast otsust ära oodata ja, kui waja, tema südant palwetega püüda liigutada. Ma mõtlesin kas wõi põlwili ta ette maha lasta ja ta kätele sada korda suud anda…
„Järgmisel hommikul ei rääkinud parun Riesenthal minu asjast sõnagi. Ma ise ei julenud ka peale hakata, sest ma kartsin tema otsust, kartsin, et ta mu wiimase lootuse-lõnga korraga katki lõikab. Ta oli mu wastu lahke nagu kunagi, ja palus mind omale teist pruukosti walmistada, sest tal ei olla täna aega klubisse sööma minna. Lõunasöögi pidada ma talle aga aktsia-klubist koju tooma. Seda oli kord ennemalt, kui parunil peawalu olnud, toapoiss Jents toimetanud, ja ma panin imeks, miks parun täna minule niisuguse käsu andis. Aga kui ma Jentsiga kokku sain, kuulsin temalt, et ta tunni aja pärast maale sõitwat. Parun saata linnast teomeestega mööblid ja kõiksugu õrnaid asju oma mõisa, ja teda kästud kaasa sõita, et weo üle walwata; muidu wõida mehed endid täis juua, koormad ümber ajada ja asju purustada. Jents oli ootamata teekonna üle wäga tusane.
„Minu toimetused pidasiwad mind nii kinni, et ma kella kuueni pärast lõunat mõteldagi ei wõinud politseimeistri juurde minna. Kui ma klubist lõuna-söögiga tagasi jõudsin, leidsin köögis ühe külamehe istuwat. Ma tundsin ta sedamaid ära — see polnud keegi muu kui R. walla talitaja Mats Rüütel, parun Riesenthali alandlik ja sõnakuulelik ori.
„Ma küsisiu, mis asja pärast ta meil olewat. Tema kostis lühidelt, ta oodata paruni herra käskusid. Missuguseid käskusid? Seda tema ei teadwat.
„Mul käis kuum hoog üle ihu. Kas see mees mitte sinu pärast linnas ei ole? torkas mul mõte peast läbi.
„Wärisewal käel tegin lõuna-laua walmis ja kutsusin paruni, kes kirjutuse-kambris sulega töös oli, sööma.
„Kas paruni herra teab, et R. talitaja köögis ootab?“
„Tean küll. Anna talle pärast paar klaasi wiina ja midagi süüa!“
„Mis ta siit siis tahab?“
„Kui uudishimuline sa oled!“ naeratas parun, ja lisas salalikult juurde: „Wõib olla, et mul teda tarwis on!“
„Ta sõi lõuna ära ja andis mulle uusi käskusid, millest ma nägin, et ta täna koju tahab jäädagi. Tunni aja pärast pidada ma kohwi liköriga tooma, hiljemine keldrist kolm pudelit wahuweini üles muretsema ja jää sisse panema. Ka õhtust soowis ta täna kodus süüa. Jents olla temale seks mõndagi sisse ostnud, mida ma sahwrist leida.
„Nõnda läks ka pärastlõuna mööda, ilma et ma majast wälja oleksin peasenud, ja õhtu jõudis kätte… Talitaja Rüütel istus ikka weel köögis. Ma tuletasin teda herrale jälle meelde. Parun lõi käega ja ütles, eks ta wõida istuda ja öösekski jääda — Jentsi toas olla ju säng prii…
Pärast õhtusööki laskis parun weini jääriista sees lauale tuua ja kapist kaks klaasi anda. Ta kallas mõlemad klaasid täis ja käskis mind oma juures istet wõtta — tal olewat minuga pikemalt kõneleda. Ma tõrkusin wastu, pidin aga, et teda mitte pahandada, wiimaks järele andma, temaga klaasid kokku lööma ja jooma. Siis ütles ta, et ta minu asjus nüüd otsusele jõudnud. Ta ei raatsiwat minust mitte ilma jääda…
„Paruni herra tahab mind siis ikka tõeste maale tagasi saata?“ hüüdsin mina.
„Ta waatas mulle naeratades otsa.“
„Nii kuda kaupa saame, armas laps! Minu otsus on küll kindel, sind oma teenistusesse wõtta. Aga ma wõin sind ka linna jätta ja sulle seks eluaegse tunnistuse anda. Sa peaksid siis aga mõistlik olema. Tead isegi, mis ma sellega mõtlen.“
„Nuttes ja wärisedes hakkasin teda nüüd paluma. Ma püüdsin talle kõige ilusamad sõnad anda, ta südant haledaks teha, tema armu ja kaastundmust äratada. Ta kuulas wagusalt pealt, jäi aga kõwaks. Wiimaks langesin ma ta ette tõeste põlwili ja suudlesin ta kätt. Ta tõstis mu ülesse, käskis mind rahulikult jälle maha istuda ja pealt kuulata, mis ta minule kõneleb.
„Ta kõneles minuga terwe õhtu kuni poole ööni. See kawal, armuheitmata inimene ähwardas ja palus, meelitas ja noomis, hoiatas ja hirmutas läbisegi. Ta tüütas, wäsitas, uimastas mind oma sõnadega, kuni ma wiimaks ei teadnud, kus mu pea on. Tema wisadus käis igast inimese- jõuust, igast kannatusest ja wastupanemist üle. Mis ta minule rääkis, seda ei jaksa ma sulle kõik jutustada…
„Ta algas sellega, et ta mulle seletas, talitaja olewat tema käsul mind maale tulnud wiima, kui meie teineteisega ühendusele ei jõua. Et ma teist korda põgenema ei saaks pista, selle eest olla hoolt kantud. Kõik uksed olla lukus, wõtmed tema käes, talitaja walwamas. Iga wastupanek olla asjata, mind wõidawat siduda: ka karjuda ei maksta mul; maja olla inimestest tühi ja uulitsal topitawat mu suu kinni. Pealegi olla talitajal seaduslik woli mind wangina maale wiia ja seks politseilt, kui tarwis, abi nõuda.
„Siis seletas ta, kui häbistaw see mulle oleks, kui mind wangina läbi maa weetaks ja mu kodukohta wiidaks. Seal oodata mind jäme, kare talupoja-töö, sest paremasse teenistusesse ta mind jäädawalt ei panewat.
„Seda kõik ei teha ta aga mitte heameelega; ta ei olewat mitte nii wali ja kuri mees, kui minu wahest arwata. Aga ta ei wõiwat teisiti, kui ma mitte tema omaks ei saawat. Ta armastada mind. Ta ei suutwat sellest õhinast, mis tal minu wastu südames põleda, lahti saada. Ta olewat enesele wandunud, mind ära wõita, ükskõik kuda. Oma mõrsjat ei armastada ta mitte. Selle kosiwat ta osalt wanemate sunnil, osalt rikkuse pärast abikaasaks. Kui mina kõrgemast seisusest oleksin, ei peaks ta silmapilkugi aru, mind altari ette wiia… Seejuures sai ta pehmeks ja haledaks ning palus mind ometi mõista püüda, kuda lood tema südames on. Kudas wõiwat ma nii külm ja kõwa ja halastamata olla? Ma wõiwat ju näha, kui wäga tema kannatada. See olla wahest haigus, mis tema peale on tulnud, aga ta ei suutwat sellest terweks saada, ta olewat seda küllalt juba püüdnud…
„Siis hakkas ta tõotama, lubama, trööstima. Tal olewat juba kiri walmis, misläbi ta mulle luba annab, eluajaks wallast wälja elama jääda. Ta näitas mulle seda kirja, luges ta mulle ette. Ma wõida sedamaid prii inimene olla, kui ma aga tahtwat. Ta ei saawat mind edespidi enam mingil wiisil tülitama. Siis kõneles ta kingitustest. Ta tahta mulle wara läbi wõimalikuks teha, igatahes mehele minna. Ma ei kaotawat ju midagi, mitte midagi. Kõik jääwat saladuseks, kõik olewat nagu ennegi… Kas ma siis sõge olewat, et ma walida ei mõistwat? Maal oodata mind raske töö, jäme riie, kehw toit, wilets korter; linn pakkuda mulle kõik, mis haritud inimesele kohane. Ma püüdku seeüle ometi natuke järele mõtelda…
„Ja ma püüdsin järele mõtelda. Mati. Mul ei olnud enam wähematki kahtlust, et ta mind kawalaste lõksu püüdnud, et ma tema wang olin, et ta oma ähwardused täide wõis saata. Mul polnud kuskilt abi loota. Ja ma ei tahtnud maale tagasi minna, ei wabalt ega wangina. Mind hirmutas sealne elu. Ma olin kergema põlwega, puhtama tööga harjunud, linn oli mulle armsaks saanud. Kuid see kõik polnud pea-asi. Pea-asi oli minu armastus sinu wastu. Mõte, sind täieste silmast kaodata, oli mulle ärakannatamata. Ja ometi teadsin ma, et minul sinu kohta mingit lootust ei tohtinud olla. Ma ei teadnud midagi sellest, et sa oma ühenduse Berthaga enne maalesõitmist lõpetanud. Oma esimeses kirjaski ei rääkinud sa sellest. Sinu teine kiri tuli liig, liig hilja. Just see teadmine, et sa mulle kadunud olid, et meie wahel midagi tekkida ei wõinud, mõjus raskeste minu otsuse kohta. Ma mõtlesin nõnda, Mati: Sa oled waene, üksik tütarlaps, seisad oma jalal, toidad ennast oma käte tööga. Sinul pole kellegile wastutust anda, sul pole kellegi wastu kohustusi, sa pole oma auu ja puhtust kellelegi tõotanud. See, kellele sa kõik hoiaksid, kelle pärast sa oma hingewalu kas wõi noaga kaitseksid — see on teise oma, seda ei saa sa ialgi kätte! Kui ta silm ka lahkeste su peale waatab, siis on sidemed, mis teda teisega ühendawad, ometi nii tugewad, et sina neid ei suuda katkestada! Ilma temata on sulle aga kõik ükspuhas. Ja sinu süü ei keela sind tema lähedal elamast, teda wahel nägemast. Sinu süü teeb sulle seda alles wõimalikuks…
„Minu wastupanek oli nõrkemas. Ja kiusaja piinas mind edasi, kuni ma poolsurnud olin, ja sundis mind jooma, kuni ma enam mõtelda ei jaksanud. Mul oli tundmus, kui oleksin ma ihust ja hingest halwatud, kui oleks mu sees kõik kustunud ja tardunud. Ainult niipalju leidsin weel jõudu ja mõistust, et ma temalt priiuse-kirja ära wõtsin ja warjule wiisin — siis olin kadunud…“
Mathias Lutz tõusis istmelt üles. Nägu, mis õnnetuma naise peale maha waatus, oli surnu nägu. Ainult silmad, mille ääred weripunaseks tõmmanud, awaldasiwad elu. Kes selle mehe pilku praegu oleks näinud, oleks wärisedes kõrwale astunud. Selles pilgus jänunes, nälgis, waritses saaki werehimuline murdja…
Ainust sõna ei tulnud Mathiasel suust. Ta wajus jälle tooli peale tagasi, nagu tahaks ta edasi kuulatada.
„Ta elas weel nädala-päewad meil,“ lisas Leena nõrgalt juurde. „Warsti peale seda, kui ta lahkunud, sain ma politseist kohtuliku elamise-tunnistuse kätte, ilma et ma tema kirja kuskil oleksin ette näidanud. Ma arwan, see tunnistus oli muidugi tulekul, tema teadis seda, mina aga mitte. Minu ohwer oli asjata olnud. Ta oli mind petnud…
„Siis tuli sinu teine kiri, Mati. Sa tunnistasid mulle oma tundmusi, soowisid minu kätt; ma nägin, et sa oma endise ühenduse lõpetanud. Kuis oskan ma öelda, mis mu süda nüüd tundis! Ma olin mitu päewa peaaegu nõrgameelne, mu peas liikus mõte, kätt enese elu külge panna… Kestis kaua, enne kui ma sulle wastust suutsin kirjutada. Sa tead, mis ma sulle wastasin. Oh, et sa sellega rahule oleksid jäänud!…
„Mul oli kindel nõuu, sinu soowile järelandmatult wastu panna. Ma ei olnud enam wäärt, et sa minu peale waataksid. Ma ei wõinud ega tohtinud sinu usaldust kurjaste tarwitada… Seal tuli sinu kolmas kiri. Sa soowisid minuga kokku saada. Terwe päewa ja öö wõitlesin enesega, kas sinu kutset täita wõi mitte. Minu igatsus, sind näha saada, wõitis. Ma trööstisin ja julgustasin ennast sellega, et mu wastupanek kõikumata on. Ma ei tundnud oma nõrkust. Kui ma sinu nii hingeni kurwa, nii maharõhutud nägin olewat, ei suutnud ma ennast enam talitseda, kaastundmus ja enesearmastus oliwad mu mõistusest wägewamad, — ma unustasin oma süü ja tegin uue kuritöö ära…“
„Miks sa mulle kõik üles ei tunnistanud, Leena?“ tuli karmilt pealtkuulaja suust. „Kõige hiljem oleksid sa seda enne laulatust pidanud tegema. Ma oleksin sulle andeks andnud…“
„See nõuu oli mul sada korda, aga sõna ei tulnud mul kurgust. Mõte, et sa mind põlgama hakkaksid, et sa mind täieste ei usuks ega usaldaks, et ma su silmas alaneksin ja langeksin, et ma ainult häbiga sulle näosse peaksin waatama — see sulgus mu suud mõrsja-põlwes. Ma lootsin esiotsa pool-ebausklikult, et mu süü kogemata saladuseks jääb. Hiljem, kui ma oma olekust aru sain, tükkis hirmus ahastus mulle peale, ja jälle lähenesin ma sulle enam kui ükskord raudse otsusega, oma saladust ilmutada. Asjata! Mul puudus julgus, sulle niisugust walu ja omale niisugust häbi teha. Mu nõrkus sai mu kiusajaks ja ütles mulle: Teie õnn saab muidugi üürike olema — mispärast seda siis enneaegu lühendama hakata! Ots on ju käes, kui ta sinu süüd oma silmaga märkab. Tahab ta sulle andeks anda — seda parem… Weel päew enne laulatust tahtsin ma tunnistada. Mul oli kiri mitmendat päewa walmis. Ta jäi ära saatmata. Weel tund aega enne kirikusse-minekut pidasin ma endaga meeleheitlikku wõitlust. Mu otsus kadus tuulde, kui ma sinu õnnest ja rõemust läikiwaid silmi nägin. Mui polnud julgust, sulle nuga rindu pista…
„Hea õnn ja kawalus aitasiwad mind pärast kui enne. Sa olid eluga wilumata inimene, sa usaldasid mind pimesi, sa ei märganud midagi. Ma õppisin kawalaks oma saladust warjates, ja just selleks, et teda warjata. Ma wõisin ju arwata, et kord hirmus päew tuleb, mil enam midagi warjata ei ole, aga ma püüdsin seda päewa edasi lükata, ikka edasi lükata. Ma ei põlanud mingit abinõuu, selle eest hoides, et sinu kahtlus ei ärkaks. Ma mõtlesin ise niisuguseid abinõuusid wälja ja otsisin neid mujalt. Meeleheitline hirm teritas mu pead ja aitas ka muidu korda aada, mis wõimata näis olewat. Ma hoidsin kõigist inimestest eemale, kes sinuga lähemalt kokku puutusiwad. Ja kui ma wiimasel ajal arwasin, et su silmad siiski lahti lähewad, siis andsin sulle märku, mis sind rahustas, sest ma teadsin juba, kui kerge sind niisugustes asjades oli uskuma panna.
„Ning lõpeks, kui kardetud päew hakkas lähenema, mõtlesin ma wale wälja, mis sinu enese läbi nüüd ilmsiks on saanud. Ma teadsin, kui hädaohtlik see wale on, kui nõrkade jalgade peal ta seisab, aga ma lootsin jälle hea õnne peale. Mul oli nõuu, sulle kirjasid kätte toimetada, mis sind uskuma paneksiwad, et ma tõeste maal haige ema juures olen. Paraku jäin ma kohe pärast põgenemist nii raskeste haigeks, et see nõuu täide saatmata pidi jääma. Lapsukest tahtsin ma niikauaks peitu jätta, kui mul korda läheks, teda ämmaemanda abil ja soowitusel wõerastele inimestele ära anda. Sina olid mulle kallim kui mu laps. Ise mõtlesin su juurde pärast terweks-saamist tagasi tulla, et oma süüd mitmekordse armastuse ja wäsimata palwetamisega wähegi lepitada. Jumal tahtis teisiti ja saatis äraandja wälja minu lootusi nurja ajama.
„Aga ma mõtlesin ikka ja alati ka õnnetuma lõpu peale. Mu nõuu oli sel puhul kindel, sulle su wabadust keelmata tagasi anda. Ma olin sinu kõrwal õnne maitsnud — ma tahtsin selle piskuga leppida. Sina aga — sa wõisid mind unustada jd mujalt paremat õnne leida. Sul pidi ju kerge olema, mind unustada, sest ma olin sind nurjatumalt petnud. Ja ma kordan sulle siin ka praegu: ma lahkun oma lapsega silmapilk sinu majast, kui sa seda soowid. Ja ma wõin arwata, et sul muud soowi ei ole. Meid lahutatakse takistuseta, kui mina enese süüdlaseks tunnistan. Ainult üks palwe oleks mul: anna mulle andeks, Mati, et ma sind petsin, ära põlga mind nii wäga, kergenda minu süüd selle peale mõeldes, et ma mitte meelega pole eksinud. Waid et ma wägiwalla ohwriks olen saanud. Ma tahan kõik wälja kannatada, igale karistusele alla heita, ainult sinu põlgtust, sinu andeksandmata wiha ei suuda ma siit majast mitte kaasa wõtta… Mati, halasta mu peale!…“
Pisarad lämmatasiwad ta heale. Ta oli ärewusest ja kõnelemisest nii ära nõrkenud, et ta rinna ja peaga sohwa ees seiswa laua peale langes, kuna kramplikud tuksumised ta terwet keha raputasiwad.
Mathias waikis.
Ta oli endisesse tardunud, eluta olekusse sattunud. Ta käed rippusiwad lõdwalt maha, ta nägu awaldas osawõtmatust, wäsimust, peaaegu tuimust. Ta oli nagu inimene, kes nii raske õnnetuse alla sattunud, et ta seda mõista ja kanda ei püüagi. Talle näis ükskõik olewat, mis temast saab.
„Leena, mine puhkama, meie räägime homme edasi,“ ütles ta heal pika, tumma waheaja järele nagu kaugelt eemalt.
Leena tõusis sõnakuulelikult üles ja kadus nagu tuikuw wari teise kambrisse…