Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad/14
14.
Meister Wittelbach jäi ootamata wiisil mitmeks tunniks ära. Aga kui ta wiimaks tuli, näitas ta nägu, et ta mitte kõige pahemaid sõnumid et toonud. Ta kutsus Leena kohe oma juurde.
„Teie wõite kolm päewa täieste julge olla, keegi ei saa Teisse puutuma,“ ütles ta, kirju rätikuga otsaesiselt higi kuiwatades. „Mul läks korda, politseimeistri südant pehmeks sulatada, kus juures ma ka paari tagawaral olewat pisaratki kulutamata ei jätnud. Ta tahab niikaua oma käsu, Teid wangitapiga maale tagasi saata, täitmata jätta, kuni asi kubernerile on ette pandud ja temale sellelt otsus on tulnud. Loota on, et kuberner seniks, kui ta asja üle otsusele jõuab, politseile käsu annab, Teile kahe nädala peale ajutist elamise-tähte wälja kirjutada. Selle tähega wõime Teid siis jaoskonna-ülema juures üles anda ja majaraamatusse tähendada lasta. Aega wõidetud, palju wõidetud. Teie wõite siis jälle kergemine hinge tõmmata, armas laps.“
Leena tahtis meistri käele tänulikult suud anda, Wittelbach tõrjus ta aga naljatades tagasi.
„Teil näikse ülepea hea õnn olewat, Leena,“ kõneles ta edasi. „Sest waewalt olen ma politseist wälja astunud, kui mulle uulitsal — kes wastu tuleb? See hea herra, kes Teie asja eest kuberneri juures peab kostma. Ta oli just täna hommiku jälle Tallinna tagasi jõudnud. Muidugi ei lasknud ma teda tülitamata mööda minna. Wiisin ta kättpidi Kanutusesse ja jutustasin talle Teie loo ära. Kas teate, Leena, see oli juba kolmas inimene tänase päewa kohta, kellele ma Teie asja ette jahwatasin, kolmas süda, mille ma pehmeks tegin! Esmalt jaoskonna-ülem, siis politseimeister ja lõpeks sekretär Rutow! Kolme ametnikku, nende seas kahte politseimeest, liigutada — kas arwate, Leena, et see kerge töö on? Kui ma noorem oleksin, wõi ka — kui mu auuwäärt õrnem pool seal ei istuks, siis peaksite mulle selle waewa eest kolm musu andma… Mamma, ega sa midagi kuulnud?“
Mamma kortsutas ainult kulmu. Kahtlemata oli talle wastumeelt, et majaherra teenijaga nõnda naljatas, pealegi tema kuuldes. Kuid Wittelbach, kes kõige paremas tujus näis olewat, ei teinud sellest wälja.
„Kõige sügawam mõju oli minu liigutuse-kõnel herra Rutowi kohta. Teie oleksite pidanud nägema, Leena, kudas see tubli mees nagu takukoonal põlema lõi paruni nurjatustest kuuldes. Ilma minu küsimata oli ta walmis, lugu kubernerile teada andma. ‚Ma tahan näha saada, kas junkrite wägiwallal piirisid on wõi mitte!‘ hüüdis ta… Teie wõite julge olla, Leena, juba homme on Teie asi kuberneril teada. Ja siis ootame ära, mis edasi sünnib. Teil on nüüd agar ja mõjukas eestkostja — see olgu Teile trööstiks.“
Leena ütles mõne kogelewa tänusõna ja wõis siis kergendatud rinnal lootusrikast uudist teistele minna teatama. Õhtul kuulis ka Mathias Lutz meistri suust asja uuest pöörest. Mamsel Bertha oli seda juba ennemalt kuulnud. Ühe kui teise silmad lõiwad läikima, kuid wäga wastandlisel wiisil. Leena kõrwal oli majas nüüd weel üks inimene, keda mamsel Bertha sel puhul wihkas, ja see oli ta lihane isa. — —
Juba teise päewa õhtul toodi teade, et Leena asi kubernerile soowitud tagajärjega ette pandud. Tooja oli sekretär Rutow ise, weel kaunis noor, pika, sirge kaswuga ja mõnusa jutuga herra, kelle elawatest silmadest mõtlew waim ja soe osawõtmine kõige kohta, mis temale jutuainena wõi isikuna lähenes, wälja paistsiwad. Ta oli põgenenud tüdruku loo kuberneri von Grünewaldile sündsal silmapilgul ära jutustanud ning hädalisele õigluse ja inimese-armastuse nimel kaitset palunud. Mitte kerge ei olla herra von Grünewaldil olnud, palwe täitmist lubada; see paistnud ta kulmukortsutamisest ja kõhklewast olekust selgeste wälja. Pidi ta ja ühe omasuguse, ühe rüütli, walitsewa seisuse liikme, wastu wälja astuma, kellega ta wõimalikul wiisil lähemalt tuttawgi oli, wõi kelle sõprade ja sugulastega ta läbi käis. Tal polnud mitte ainult üksikute seisuseosaliste, waid terwe aadeli-soost seltskonna meelepaha karta, ja see ei tähendanud wähe. Aga ta näinud ometi ära, et siin midagi pidi sündima, kui mitte wägiwald ülemuse poolt kaitsmist ei pidanud leidma, ja nii otsustanud ta, asja arupidamisele ja lähemale järelkuulamisele wõtta. Politseile läinud aga käsk, tüdrukule kaheks nädalaks ajutist elamise-tähe wälja anda. Wist juba paari päewa pärast wõida Leena Paju selle tunnistuse jaoskonna-ülemalt kätte saada.
Tubli mees himustas siis tütarlast näha saada, et temale asja kohta mõnda küsimust ette panna. Soowi täideti kohe, ja herra Rutow oli seletustega, mis ta Leenalt sai, niisama rahul kui ta usaldust-äratawa oleku ja wälimusega. Tänust ei tahtnud ametnik midagi teada; ta aidata heameelega just talurahwast, kelle rõhutud olek talle wäga hästi tuttaw olewat. —
Leena Paju wõis asja pöörega seda puhku rahul olla. Ta sai politsei ajutise elamise-tähe jaoskonna-ülemalt warsti kätte ja wõis ennast kaheks nädalaks Tallinna õigusliseks elanikuks lugeda. Meister Wittelbachi, kes põgenejat seni warjanud, ei wõetud selle eest kuberneri määrusel mitte wastutamisele. Nüüd algas aga kibe wõitlus mõisniku ja ülemuse wahel, millest Wittelbachi isand osalt sekretär Rutowi, osalt jaoskonna-ohwitseri Maiwaldi käest põnewusega oodatud teateid sai.
Kõige pealt kuuldus, parun Riesenthal ähwardanud linna-politsei peale kaebtust tõsta, sest et see wallast ärajooksnud inimest tema nõude peale tagasi ei saada, waid sellele linnas koguni weel asumise-luba andnud. Noor parun oli isiklikult politseis käinud ja seal politseimeistriga asja pärast ägedaste riidu läinud.
Siis tuli sõnum, kuberner olla parun Riesenthali — kuuldes, et see linnas wiibib — erawiisil ühe temasse puutuwa asja pärast oma jutule kutsunud. Ja mida wastanud kõrk rüütel kuberneri käskjalale, ühele kubermangu-walitsuse ametnikule? Ta aimas muidugi, mis asja pärast herra von Grünewald teda kutsub, sest ta teadis, et politsei just kuberneri käsul põgenenud tüdrukule linnas pelgupaika muretsenud. Herra von Grünewaldi sel lool oma wastaseks pidades, ütelnud parun Riesenthal kutse toojale ninakalt:
„Kui kuberneril minuga midagi rääkimist on, siis tulgu ta minu juurde!“
Selle-aegne kubermangu-ülem oli mees, kes igas asjas heaga püüdis läbi saada, iseäranis, kui tal oma seisuse liikmetega tegemist oli. Parun Riesenthali jäme wastus ajas aga selle lepliku mehegi kopsu üle maksa. Seda enam, et see, kes teda, elatanud hallpead, nõnda julges haawata, aastate poolest tema kõige noorem poeg wõis olla, — seltskondliste wiisakuse-nõuete peale hoopis waatamata, mida ju meie rüütlid läbikäimises omasugustega piinliku hoolega armastawad tähele panna, ja waatamata ka selle peale, et noor parun selle wastuse kubermangu kõige kõrgemale ametnikule julges anda!
Kuberner nägi ära, et ta siin sõbraliku pehmusega kaugele ei saa. Seepärast läkitas ta nüüd parun Riesenthalile külma ametliku kutse, määratud tunnil Leena Paju asja pärast tema ette ilmuda, muidu pidawat ta R. mõisa omaniku wägiwalla tarwitamise pärast kohtu kätte andma.
See mõjus. Küll wõis noorel mõisnikul lootus olla, protsessi alt karistuseta peaseda — olgu sellepärast, et kohtumõistjad sel ajal rüütlit talupoja-asjades naljalt süüdlaseks ei mõistnud, wõi sellepärast, et inimesi ei leidunud, kes mõisniku wastu oleks julenud tunnistada, wõi lõpeks sellepärast, et tema teguwiisi makswate seaduste järele ei wõidud karistuse-wääriliseks pidada. Mida aga parun Riesenthal kartis, oli see, et asi üleüldse kohtu kätte läheb. Seks oli lugu liig must ja ülbe. Oma ja oma perekonna nime ei tahtnud ta nimetada lasta.
Nõnda neelas noor mõisnik oma wiha ja kõrkuse alla ning ilmus kuberneri ette. Mis nad nelja silma all kõnelesiwad, jäi muidugi saladuseks. Ametnikud nägiwad ainult, et parun Riesenthal punetawa peaga ja wihaselt wälkuwate silmadega kuberneri juurest ära läks. Niipalju saadi aga hiljem teada, et kuberner mõisnikule kindla nõude ette pannud, Leena Paju wallast wälja lasta. Muidugi raiunud parun kõigest jõuust wastu, kuni ta omale wiimaks mõtlemise-aega palunud, wõi, nagu mõned arwasiwad, nõuet koguni täita tõotanud. Kuberner ise tähendas herra Rutowi wastu ainult, et Leena Paju julge wõiwat olla, tema asi läheneda rahuloldawale lõpule.
Seal ilmus ühel päewal meister Wittelbachi juurde keegi isik, kes ütles, ta olewat parun Riesenthali opmann R. mõisast. Tugewa, keskealise isanda päewatanud nägu, ta ülikond ja terwe wälimus ei lasknud kahelda, et ta põllumees on. Ta küsis Leena Paju järele, kellega tal paruni ülesandel midagi kõneleda olewat. Wittelbachi isand silmitses wõerast weidi umbusklikult, laskis aga noort neiut sedamaid kutsuda.
„Ma tohin ometigi pealt kuulata, mis Teie minu teenijaga räägite?“ küsis meister.
Selle wastu ei olnud parun Riesenthali opmannil midagi.
„Mis mul Teie teenijale on rääkida, pole saladus,“ ütles ta, „ja Leena Pajule saab see ainult rõemu tegema.“
Wittelbachi õmblusemamsel ilmus. Ta tundis R. mõisa opmanni Salbergi ära ning kartlikult waatas ta temale otsa. Wõeras aga astus talle sõbraliku näoga sammu lähemale.
„Mul on Teile paruni herra nimel teada anda, et Teie linna wõite elama jääda, kui seda soowite,“ algas walitseja Saksa keeli. „Parun laseb Teid mõisa alt wälja kirjutada, kui Teie temale minu läbi selle palwe ette panete.“
Wittelbachi nägu awaldas rõemlikku imestust. Waata, — mõtles ta — juba annab mees alla! Leena näis aga umbusklik olewat. Ta pilk lendas nõuutalt paruni saadiku pealt meistri peale.
„Mis Te weel ootate!“ hüüdis meister julgustawalt. „Minu teada meeldib ja Teile linna-elu wäga! Wõi arwate, et see herra Teiega nalja heidab?“
„Ma ei tea — see sõnum on nii imelik,“ kogeles tütarlaps, kuna talle sügaw puna põske tõusis.
„Teie wõite üsna julge olla, kõik on õige,“ tähendas herra Salberg tõsiselt. „Teid petma wõi nokkima ei saadetud mind mitte siia. Paruni herrat on Teie siiajäämise pärast palutud, ja ta tahab palwet täita, kui Teie sellega ise nõuus olete. Ütelge mulle aga oma soow kartuseta ära!“
Kes paruni herrat Leena pärast ‚palunud,‘ seda opmann ei seletanud. Wittelbach naeris aga omale habemesse, kui märkas, et kuberneri nõudest palwe ja paruni alla-andmisest palwe lahke täitmine tehti…
„Ütelge paruni herrale, et ma tema helduse eest tänan ja et ma nõuus olen,“ wastas Leena wiimaks healega, mis sügawat liigutust awaldas.
„Soo, nii kaugel oleksime siis juba,“ naeratas walitseja, kuna ta Wittelbachi kastist pakutud sigari wiisakalt tänades wastu wõttis. „Parun teeb aga wäikese tingimise, mida täita Teil raske ei ole.“
„Missuguse tingimise?“ küsis Wittelbach, kuna ta käe, mis opmannile tuld tahtis anda, tagasi tõmmas.
„Üsna kerge ja Leena Pajule wist üsna soowitawa tingimise,“ kõneles Salberg rahuliselt edasi. „Parun Riesenthali noorem õde, Brigitta preili, keda Leena wististe tunneb, sai nädala eest mehele ja elab Tallinnas. Tema mees, parun von Reckenitz, on siin kohtuherraks. Noorpaar pole weel sündsat peremamslit leidnud. Parun Riesenthal soowib nüüd, et Leena tema õe juurde teenima läheks, sest köstri emand, kelle juures noor neiu üles kaswas, on temast palju head rääkinud… Teie palk ei saa mitte halb olema, mamsel Paju,“ pööras opmann Leena poole, „sest Teie saksad on rikkad, ilma et nad ihnsad oleksiwad.“
„Ma wõtan herra tingimise wastu,“ ütles Leena ilma pikema arupidamiseta, „sest ma olen kuulnud, et paruni mõlemad õed head ja lahked saksad olla.“
Ärimees Wittelbach arwas aga tarwiliseks küsida, kas parun oma tingimises ära on määranud, kui kaua Leena tema õe juurde peab teenima jääma.
„Nii kaua, kui see temale meeldib,“ wastas isand Salberg kergelt. „Kui Leena mõisa alt kord prii on, siis ei wõi teda ju keegi sundida ühte peremeest kauemine teenima, kui ta ise tahab. Parun ei nõua mingit kontrahi-tegemist. Õiguse pärast ei ole see ka mitte sunduslik tingimine, waid paljas soow paruni poolt, wäike tasu selle lahkuse eest, et ta Leena mõisa orjusest priiks annab.“
Seega oli asi korras. Wittelbach ei teadnud enam midagi wahele rääkida. Arwatawaste oliwad kuberner ja parun sel kombel asja leplikult korraldanud. Ning Leenale jäi üksnes küsida, kus parun Reckenitz Tallinnas elab ja millal noor proua teenijat koha peale soowib.
„Niipea kui Teil wõimalik on,“ wastas walitseja. „Proua on, nagu Te ehk teate, weel üsna noor, majapidamisega wilumata, ja talle oleks nagu trööstiks ja julguseks, kohe ustawaid teenijaid enda ümber näha. Noorpaar elab Toompeal“ — ta nimetas maja numbrit. „Oma elamisetunnistuse saate“ — lisas ta juurde — „kui Teie palwe ametikohtadest läbi on käinud, politseist edespidi kätte.“
Muu jutu seas tähendas siis weel opmann Salberg, et Gotthard von Riesenthal lähemal ajal ise ka abielusse heita. Juba olla mõisas ettewalmistused noore proua wastuwõtmiseks käsil. Ning lõpeks tuli walitsejale Leena emagi meelde, kelle kohta ta teadis öelda, et wana inimene terwe olewat ja ühe peremehe juures endisel wiisil wabadiku põlwe pidawat.
Kui opmann ära läinud, ei teadnud Leena, mis ta rõemu pärast pidi tegema. Nii head lõppu poleks ta oma asjale uneski wõinud oodata. Ta polnud mitte ainult wõrgutaja käest peastetud, waid ka weel kammitsast wabastatud, mis prii talupoja ikkagi mõisa õiguseta orjaks tegi. Ta wõis minna, kuhu tahtis — teenida, keda tahtis! Missugune õnnestaw tundmus, missugune uhkus asus senise wangistatud orja rinda! Ta nägi enese kaasinimeste seas nagu kõrgendatud olewat, tema isikule oli nagu kallim wäärtus määratud!… Selle eest ei suutnud ta Wittelbachi küllalt tänada, ning seekord pidi meister sündida laskma, et Leena ilusad huuled ta kätt suudlesiwad.
Juba järgmisel hommikul läks noor neiu proua von Reckenitzi jutule ning tuli teatega tagasi, et ta selsamal päewal weel teenistusesse wõiwat astuda, kui teda senises töökohas midagi ei takistada. Noor, lahke proua oli talle kõigiti meeldinud. Ja et Leenat Wittelbachi majas midagi kinni ei pidanud — talle oli tõeste juba tööd otsitud, nagu Bertha tähendas — siis lahkuski ta sealt juba mõne tunni pärast oma kerge kompsuga…
Mamsel Bertha oli wõitnud, kui see wõit ka paraku poolik oli. Majast oli wastane kadunud, mitte aga linnast. Seda waljuma ülewaatuse all oli nüüd kallimat waja pidada, mida neiu Wittelbach omale ülemaks ülesandeks tegi.