Krati-raamat/Tulihänna paha tegemised
20.
Tulihänna paha tegemised.
D. Roosipuu Waiwarast.
Ühes mõisas elas korra wäga kuri mõisnik. See oli rahwa wasta wäga wali. Korra sai üks waene saunamees ilma süüta rasket nuhtlust. Mees wõttis nõuuks seda kätte tasuda.
Mees arwas heaks tulihända teha. Tulihänd pidi herrale kurja kätte tasuma. Ilma teiste nägemata toimetas mees oma tööd. Korra nägi tütar ometi kogemata warjult, et mees oma tulihända lusika labadest ja wanadest kulbi wartest walmistas.
Tulihänd sai walmis. Mees teist kohe tööle saatma. Ütles: „Mine mõisa! Asjad kisu kõik puruks, raha aga too minu kätte. Herrale enesele anna häid mütsakaid, aga ära sa ta hinge wõta!“
Tulihänd läks. Leidis esiti kalli kapi. Purustas selle kohe ära. Edasi minnes leidis hulga riideid. Kiskus need kõik räbalateks. Rebis selle peale woodi riided pihuks ja põrmuks. Ei jätnud mõisas midagi terweks. Tugewa raha kasti pigistas nagu muna koore puruks. Raha aga wiis peremehe kätte.
Homiku, kui herra tahtis ülesse tõusta, ei olnud terwet riiet kusagilgi selga panna. Herra jooksis kööki ja tahtis teenreid sugema hakata, aga teenrid ei teadnud asjast midagi.
Herral ei aidanud muu nõuu kui saatis kutsari kohe linna. Laskis mitme saja rubla eest uusi riideid tuua. Pani uued riided selga, wõttis kahe rauaga püssi kätte ja jäi ise wahti pidama. Kartis, et keegi jälle tuleb kurja tegema.
Pool ööd oli möödas. Korraga kuulis herra ukse lahti tehtawat. Herra tõmmas püssi winna ja ootas tulijat. Aga kedagi ei olnud näha.
Äkisti sai herra niisuguse matsu, et wasta seina lendas, püss käest maha kukus ja herra isegi maha langes. Maas sai weel mõndagi head matsu. Pikali maas soigudes nägi herra, kudas riided jälle räbalateks kisuti.
Roomates läks herra püssi juurde, wõttis püssi kätte ja sihtis sinna poole, kus riided katki kisuti. Pauk käis ja silmapilk teine weel, aga riide rebija ei kuulnudki nagu pauku. Rebis wana wiisi riideid ühte lugu puruks.
Nüüd oli herral selge aru käes, et kuriwaim ise mõisas asumas. Ei enam muud nõuu kui kirikupapi järele saata ja mõisat õnnistada lasta. Toodigi teine mõisa. Aga waewalt astus see mõisa sisse, kui sellegi riided katki käristati.[1]
Nüüd ei aidanud herral enam muu asi kui mõisast putku panna. Ei julgenud õhtu hilja enam kaugele minna. Läks külamehe juurde öömaja paluma. Aga ses majas oligi see külamees, kes herrale kõiksugu kurja sünnitas.
Herra kaebas saunamehele oma lugu. Mees kohe wasta: „Kahju, et herra mulle enne lugu ei rääkinud. See on kerge asi kurjast waimust lahti saada. Andke asi minu hooleks. Küll näete, et kuriwaim kaob. Ei tule enam iialgi tagasi!“
Herra süda rõõmus, et niisuguse tubli mehe leidnud. Herra kohe ütlema: „Kui sa mind kurja waimu küüsist päästad, annan ma kas poole warandust sinule!“
Mees mõtleb iseeneses: Palju sull enam wõib olla. Hulk muidugi ju minu käes. Küsib ometi weel: „Kui palju herra siis annab?“
Herra wasta: „Kaks waati kulda. Kas oled sellega rahul?“
Mees jälle: „Noh, seda on küll. Homme lähme mõisa juurde waatama, kudas peale hakata.“
Läksiwadki homiku mõisa poole. Herra aga ütlema: „Mina kardan mõisa tulla. Kuriwaim hakab mind ehk jälle kiwidega loopima. Ma jäen parem siia!“
Mees aga wedas pool wägisi herra mõisa juurde kaasa.
Mees waatab mõisa tubasid ja ütleb: „Siia ei ole muud tarwis kui hea kimp kadaka okse ja nendega tublisti suitsetada. Küll siis kuriwaim iseenesest ära kaob!“
Kadaka oksad toodi ja mõisa suitsetati ära.
Mees kiitis nüüd herrale, et kuriwaim enam kiusama ei tule.
Ja tõesti ei tulnud tulihänd sest ajast saadik enam mõisa herra rahu rikkuma.
Herra maksis mehele lubatud palga wälja. Mees läks sealt ära teisale elama.
Kuhu tulihänd pärast jäi, seda ei ole teada.
- ↑ Siit on tükk lugu wälja jäetud.