Krati-raamat/Tulihänd paelus
40.
Tulihänd paelus.
H. Põder Wiljandist.
Korra käinud üks talu sulane tulihännaks. Talurahwas märganud seda küll, aga pole sest midagi hoolinud.
Korra läinud sulane rehetare ahju juurde ja hakanud tulisid süsi hobuse pea torba sisse tõstma.
Peremees küsima: „Mis sa nende sütega teed?“
Sulane wasta: „Sepale lähen!“
Peremees jälle küsima: „Mispärast sa süed ühes tulega kotti paned?“
Sulane jälle: „Siis saab ennemini!“
Peremees teinud, nagu läheks ta ära, jäenud aga salaja ukse taha walwama. Kartnud, et sulane ehk tahab maja põlema süüdata.
Sulane läinud uksest wälja, pistnud süed hobuse torbaga kaela ja ütelnud ise tasakesi: „Kiiber kaaber, lähme nüüd!“
Selle peale tõusnud ta kohe lendu ja kadunud peremehe silmist, muud kui tule sädemed keerlenud weel taga järel.
Nüüd märganud peremees, kudas lugu, pole sest aga kellegile rääkinud.
Homiku läinud peremees sulase aita. Näinud suure koti rukit täis olewat. Arwanud kohe, et sulane seda ööse toonud. Lõiganud ühe koti sopi katki. Mõtelnud, et kui teise ööse jälle midagi küla aidast warastab, siis rada järele jäeb.
Sulane tühendanud päewa koti tühjaks. Läinud ööse jälle uut woori tooma. Pole aga auku koti sopis sugugi tähele pannud. Herneid külast kotiga koju tuues jäenud suur herne rada järele. Seda rada mööda leidnud küla peremees hõlpsasti oma herne warga üles.
Läinud targa juurde nõuu küsima, kudas wargale kurja kätte tasuda.
Tark tulnud peremehe aida juurde ja seadnud sõnadega niisugused paelad ülesse, et waras öösi neisse kinni jäenud.
Teisel homikul leidnud küla peremees sulase räästa alt rippumast, pea all pool, jalad üles pool nöörides kinni, nisu kott seljas. Kott wenitanud sulase nii ära, et sulasel lahti päästes weel natuke hinge sees olnud.
Sest saadik ei olnud sulasel enam iialgi tahtmist tulihännaks minna.
Küla karjastel saanud herneid mitmeks ajaks süüa. Need oliwad tulihänna koti sopist karjamaale maha pudenenud.