Krati-raamat/Tont
X.
Tont.
Nii palju tui meie rahwas ka tondist teab rääkida, nii wäga puudub tall ometi õige arusaamine tondist. Isegi meie kirjanikkude kohta, kes wana usu kohta midagi kirjutanud, ei wõi tihti palju paremat tunnistust anda. Blumberg teeb Kalewipoja seletuses tondi maja waimuks, kes oma peremehele warandust kätte kannab. Seda waimu laseb ta peale selle weel wedaja, warakandja, krati, puugi, pisuhänna ja tulihänna nime kanda. Niisama wähä näeb J. Jung wahet tondi, tulihänna ja pisuhänna wahel: neist kõigist kõneleb ta korraga.
Selgem arusaamine puutub meil ometi J. Holzmayeri tööst silma. Holzmayeri järele on tont waim, kes mitmel kujul ilmub ja ennast nimelt ristteedel ja kirikuaedadel näitab. Wiedemann ütleb tondi kohta, et tondi nimi üleüldse kurjewaimusid tähendada, ilma et tont iseäralikku olemist tähendaks. Lugu on praegu küll niisugune, et tondi nimega tawalisesti kurje waimusid üleüldse nimetatakse, aga peale selle on päris tondil weel oma iseäraline tähendus. Tulihända, kratti wõi puuki tondiks teha on niisama hea kui ütelda, et kindral on kroonumees. Me teame aga, et mitmesugusid kroonumehi on olemas, seega ei wõi ma sugugi selget aru kätte saada, missugusest kroonumehest räägitakse, kui üleüldiselt üteldakse „kroonumees“. Siiski pian ma tunnistama, et see wõrdlus lonkab: ütleme parem: tulihännaks tonti nimetada on umbes seesama kui lõwit kassiks hüüda, kus juures ma ometi mitte nende sõnadega ei taha seda tähendada, nagu oleks tulihänd tondist niipalju suurem kui lõwi kassist. Lõwi on kasside tõugu, aga ise on siiski weel kass olemas. Nii olgu minugi poolest tulihänd tondi tõugu, langegu tontide, see on kurjade waimude kilda, aga peale selle on iseäraline tont weel olemas. Tulihända wõrreldagu minu pärast kassiga; see teeb kahju, aga toob ka kasu, nii et teda kasu pärast majaloomaks peetakse; lõwi kasust ei tohi me midagi rääkida; lõwi külwab enese ümber hirmu ja kartust, paneb kõik, kes teda näewad, wärisema, otsegu tontki oma ilmumisel inimesed enamisti wärisema paneb.
Üsna ilusasti on Saal oma raamatus „Üleüldine isamaa ajalugu“ wahet teinud tulihänna ja tondi wahel, näidates, et tondid palju pahemad ja kardetawamad waimud on ja kurja nõuuga inimeste seas hulguwad. Seda Saali seletust pian ma õigeks kiitma, ehk küll Saal tondile muidu koguni wähä ruumi on pühendanud. Igapidi selgub, kui rahwa usku wähägi uurime, et tulihända tondist täiesti ära tuleb lahutada, ehk muidu oleks kõik meie seletus liig üleüldine ega täidaks sugugi oma ülesannet.
Sell põhjusel ei arwa ma tarwilikuks tondist siin pikemalt rääkida, ehk tonti küll wäga huwitawaks uurimise aineks tuleb pidada. Ma jätan tondi nende mõne tähendusega kõrwale, sest ma ei taha ju tondist rääkida, waid tulihännast; muist ainult nii kaugelt, kui need tulihänna küsimusesse puutuwad.