Kohtupäev/Jumalate hämaras
JUMALATE HÄMARAS
1
Tühjuvas pargis ringi
ma tummalt astun kui vang.
Üle mu mahajäet pingi
lõppemas lehelang.
Kõrgel kõdunend oksis
pimeneb udularv.
Kus äsja veel kuldnokk toksis,
kraaksumas rongaparv.
Pöökpuis, mis ristena reatund,
aimub kui surnuaed,
milles ju jäädavaks peatund
aja vinguvad saed.
Kuhu ka iial vaatan,
muutuste vaibub käik.
Mind aga piinab saatan,
silmis naeruläik.
Kinni peagi mu pingi
raputab tuisusõel,
kuid igavest' pillub mind ringi
Kiusaja igiõel.
2
Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid —
naine, kiiktool ja hõbelusikad!
Hüvasti, magus tõde,
mis tõotas professuuri!
Vanemad, vend ja õde
mind sooviksid surnukuuri.
Et naeru taas taluks mu kõrvad,
kõik aated ma maha müüks
ja kogu maailma mõrvad
võtaksin oma süüks.
3
Ma pahvin paberossi, sest
saan uima imeõndsa.
Kuid iga tühjaksimet kest
käib kaares rentslikõntsa.
Nii sinisuitsu Looja kops
pea suigutab me trotsi
ja maailm on ta tuhatops
täis paberossiotsi.
4
Loobumuslättest juues
sa heledam ingleist näid.
Kuid kõrbepühaku kuues
virgad on sigima täid.
Uppuda tähesärra
võib mõnigi märtririst,
kuid olla maa pääl härra
on siiski nooblim vist.
Ja rahakaardile tempel
on enam väärt,
kui kogu inglikrempel
palistav taevaäärt.
5
Me taevaid enam ei vaja,
me jumalaid enam ei tunne.
Bardide kandlekaja
meid vaibutab unne.
Kandes risti eikellegi kasuks,
viimne veri me soonist nõrgus.
Kõigi me piinade tasuks
on paigake põrgus.
Meie saatus on püsida tüüril
kõigi lootuste avariiski
ja tõdede vankuval müüril
meelt heita — ning elada siiski.
6
Maailma mõttesse usk
on pehme vaid uinujail' ase.
Meid aga süvenev tusk
magada enam ei lase.
Kuigi me tahe kuum
usu hõlmas unustust otsis —
elu tuum
on trotsis.
Aadete hõljuv tants
vaid liiva me laugesse puhus.
Dogmad on argade kants,
mida ründab juhus.
Keegi ei tea,
mis tasa meis kõigis tärkvel
taga teadvuse lampiderea...
Olgem ärkvel!
7
Nii vähe me kokku kraapind
kesk igitõdede hukku.
Me jalge alt libisend maapind
ja taevaski löödud lukku.
Mis äsja veel paistis kindel,
on pühkind stüühhiad julmad.
Langenuid Mõistuse rindel
võib-olla äratavad Ulmad.
Kes leida taas tahab Loojat,
peab unustama palju, palju...
Sest hullus, mis lõhkus me soojad
sulgpesad, tõe vastse on kalju.
8
Meie tahe on hüljata kõige kiuste
hää- ja kurjatundmise vilju.
Üle me uljalt vallanduvi hiuste
paradiisi valgus lööb haljendama hilju.
Meie tahe on uskuda võimatusse,
süüvida kõigi poolt sõimatusse —
kinnistõdedest irdunud oleskellu.
Meie jumal jääb inimkätest voolimata
ja me tee, mõttekammitsaist hoolimata,
viib tagasi ellu.
9
Mõistuse iginõue:
luua korda meeltega märgatus.
Mu kirg lõi sinna kui kõue-
kärgatus.
Maise mu pagasi
hele pilbastas välk.
Tagasi
on isegi vaadata jälk.
10
Hüljates ehitusindlusi
ma loorbereid maisi ei vaja.
Mõistuse rünnates kindlusi
ma Tahtele vabastan raja.
Tõdede purustades koore
ma tuksleva vallutan tuuma —
ürgnoore
ning igavest kuuma.
11
Tuult jalge alla, taevatuult,
ja mõtetele kotkatiibu!
Maa poripritsmed pühi suult
ja julgelt päikse külge liibu!
Läind luhta maine teotsusosk
ning Messias — ei see veel ilmu...
Too taevast alla tulikosk,
mis eostaks jahtuvaid maailmu!