Kohtu- ja siseministri otsus nr. 2387
| ||||||
1934 a. märtsikuu 22. päeval läbi vaadanud politseivalitsuse direktori ettekande 22. märtsist s.a. nr. 2719 kaitsevägede ülemjuhataja otsusega 12. märtsist s.a. nr. 2526 suletud Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja tema osakondade tegevuse kohta toimetatud juurdluse andmetest leidsin, et Eesti Vabadussõjalaste Liit on kaldunud kõrvale Kohtu- ja siseministeeriumis 30. oktoobril 1933 nr. 4040 all registreeritud liidu põhikirjas ülesseatud eesmärgist ja asunud taotlema sihte, mis on vastuolus maksvate seadustega ja põhiseadusliku korraga. Tunnustades vajalikuks panna maksma riigi valitsemisel “vabadussõjalaste rahvaliikumise” nimetuse all ühe partei, nimelt vabadussõjalaste liidu, ainuvõimu ja muuta olemasolev demokraatlik ühiskondlik kord juhi-põhimõttele rajatud süsteemiks, Eesti Vabadussõjalaste Liit asus kohe peale põhiseaduse muutmise vastuvõtmist rahvahääletusel oktoobris 1933 arendama kihutustööd nende sihtide saavutamiseks. Maskeeritult võitlusega teiste politiliste rühmituste vastu, asuti ründama riigi ja ühiskondlikku korda, õhutama vaenu selle korra vastu kodanikkude keskel ja kihutama võimu võtmisele. Kõnekoosolekutel ja vabadussõjalaste häälekandjas “Võitluses” esineti järjekindlalt seletustega, et maksev riigikord ja valitsemisviis on laostanud rahva ja riigi elu ja et sellest pääsemiseks on ainuke tee – võimu võtmine Vabadussõjalaste liidu poolt. Seletati, et uue põhiseaduse vaim ja mõte võib pääseda maksvusele ainult siis, kui uue riigielu ülesehitamise töö juurest eemaldatakse praegused võimu teostajad ja asemele astuvad vabadussõjalased (“Võitlus” nr. 11 (182) – 1934, lhk. 2). Sama mõtet väljendas ja käskis kõnekoosolekutel propageerida vabadussõjalaste juhte A. Sirk 9. veebruaril s.a. Eesti Vabadussõjalaste Liidu funktsionääride kursusel peetud musterkõnes. Igal võimalusel ja kõigi abinõudega püüti riigivõimu diskrediteerida, tema autoriteeti hävitada ja selle läbi halvata valitsuse tööd. Samal ajal ässitati üksikuid kodanikkude kihte vaenule üksteise vastu ja õhutati revolutsioonilist meeleolu, mille tagajärjel mitmes kohas ähvardasid tulla kokkupõrked ja segadused. Terroriseeriti massiliselt teisiti mõtlejaid kodanikke, tarvitades selle juures igasuguseid ähvardusi ja teisi võtteid. Ähvarduste ja surve avaldustega püüti sundida likvideeruma kõiki seni meie ühiskondlikus elus esinenud rühmitusi, lubades võimule tulles seda teostada halastamatult (“Võitlus” nr. 98 (143) – 1933, lhk. 4). Vabadussõjalaste Liidu Keskjuhatuse poolt agitaatoritele kõnekoosolekutel kasutamiseks antud kõnekonspektis seletatakse, et tööle asumiseks on vabadussõjalaste liidul vaja teha lõpuarve kogu senise süsteemiga.
Missugusel teel Eesti Vabadussõjalaste Liit kavatses maksvat valitsemise süsteemi likvideerida ja sellega lõpuarve teha, näitab A. Sirki kõne Tallinna osakonna avamisel 19. novembril 1933 kus ta muuseas ütles: “Meie oleksime narrid kergatsid, kui loodaksime, et meie pealtvaatajateks jäädes, ajakirjanduse, märgukirjade või koosolekute resolutsioonide kaudu suudaksime sundida erakondi riiki valitsema uue põhiseaduse juures uues vaimus. Ei, – kui laseme uue põhiseaduse juures erakondi haarata võimu, siis ei suuda meie seda murda palvekirjadega. Võimu võime purustada ainult võimuga” (“Võitlus” nr. 110 (155) – 1933, lhk. 5). Hiljem propageeriti säärase võitluse vajadust võimu haaramiseks igal Eesti Vabadussõjalaste Liidu osakonna lipu õnnistamisel, seletades, et lipust peab vajalikul korral saama lahinglipp, mille all tuleb võidelda viimse veretilgani. Nii kirjutas vabadussõjalaste juhte A. Larka Võrumaa osakonna lipu õnnistamise päevaks “Võitluses”, et kui saatuse poolt nii on määratud, siis saagu sest lipust uus lahinglipp, mille all mehed lähevad võitlusse selles Vabadussõja ohvrimeeles, mis ei tunne kolmandat võimalust kui – kas võita või langeda (“Võitlus” nr. 106 (151) – 1933, lhk. 2). Lipu üleandmisel Võru osakonna esimehele, kordas A. Larka avalikul koosolekul niisama, et kui peaks see tarvilik olema, saagu sellest lipust lahinglipp (“Võitlus” nr. 107 (152) – 1933, lhk. 1). Samal ajal sagenesid juhud, kus Vabariigi hümni laulmisel kodanikkude poolt vabadussõjalaste liidu liikmed demonstratiivselt pead ei paljastanud ja püsti ei tõusnud, avaldades seega lugupidamatust riigi vastu.
Käesoleva aasta algusest peale on Eesti Vabadussõjalaste Liidu osakondade üksikutelt liikmetelt mitmes kohas kuuldud seletusi ja ütelusi, et “kui valimiste läbi valitsemist ei saa oma kätte võtta, siis tehakse seda jõuga”, “võimu juurde pääseme ilmtingimata, kui teisiti ei saa, siis võtame väevõimuga”, “kui Larka mitte ei võida, siis tuleb uulitsavõitlus”, “kui meie vabadussõjalased rahvahääletusel enamust ei saa, siis võtame riigivõimu juhtimise oma kätte väevõimuga”, “voolaku veri põlvini” j.n.e.
See näitab, et Eesti Vabadussõjalaste Liidu tegevust organiseeriti ja ta arendati selles suunas, et soodsa võimaluse tekkimisel astuda välja maksva riigi ja ühiskondliku korra vastu vägivallaga ja panna maksma vabadussõjalaste partei diktatuur. Eriti on seda peetud silmas tähendatud vabadussõjalaste liidu ja selle osakondade organiseerimisel. Registreeritud põhikirjas ette nähtud organisatsiooni kõrval on loodud täiesti eriiseloomuga organisatsioon, millel on kõik sõjaväelise organisatsiooni omadused. Selle etteotsa on seatud peastaabi nimetusega organ, mille seitsme osakonna hulgas on muuseas puht sõjaväelise iseloomuga organiseerimise- ja sideosakond ja informatsiooni osakond. Seejuures kõik sündis käskluse korras ülevalt alla. Peastaabi ülesandeks on arvatud Vabadussõjalaste Liidu üksikute aktsioonide tehniline teostamine ja läbiviimine, misjuures suuremate aktsioonide puhul antakse kogu aktsiooni juhtimine ühe isiku kätte, kellele sel ajal alluvad kõik Liidu organid ja osakonnad. Kohapealseteks juhtideks on maakonnas – maakonna juht, kihelkonnas – kihelkonna juht, kellele alluvad tema piirkonnas asuvate osakondade juhid ja külas – külakonna juht. Liidu liikmed on sõjaväeliselt jaotatud kompaniidesse, rühmadesse ja jagudesse, eesotsas oma erijuhtidega, olles riietatud kindlaksmääratud ühtlasse vormi. Peale harilikkude kompaniide on moodustatud veel erirühmitused korrapidajate üksuste nimetuse all, kes oma sisekorra ja ülesannete tegevuse järele kujutavad enesest vabadussõjalaste liikumise aktiivsemat löögi jõudu. Korrapidajate üksuse kohta öeldakse sisekorras, et ta peab jääma võitjaks igas oma ürituses ja tarvilisel korral tuleb ohverdada ka oma elu. Erilist rõhku on pandud sidepidamise organiseerimisele, nõudes kiirust ja täpsust. Siin on arvestatud kõik võimalused: telefon, kiirkäskjalad, tehnilised liikumisvahendid j.n.e.
Peale selle on Vabadussõjalaste liit organiseerinud rühmitusi kaitseväes ja kaitseliidus ja need alluvusse seadnud Liidu juhile, kohustusega täita kõik viimase korraldused. Seda on teostatud väeosade valiku järele, misjuures ka väeosas on peetud silmas teatud kaitseväelasi. On püütud väeosi ja kaitseliidu rühmi terves koosseisus saada Liidu käsu alla. Mõjuavalduses kaitseväelastele ja nende käsutamises läks Vabadussõjalaste liit isegi niikaugele, et avaldas ajalehes korralduse, et kaitseväelased teatagu kohapealse Vabadussõjalaste Liidu osakonna juhile igast allkirja andmisest protestile poliitilise mustamise vastu (“Võitlus” nr. 21 (192) – 1934, lhk. 3).
Samasugust organiseerimist arendati teistes riigiasutustes, kus loodi rühme vabadussõjalaste liikumise huvides ja terroriseeriti teisiti mõtlejaid ametnikke. Ka riigiametnikke kohustati täitma kõiki Liidu juhi korraldusi, mis mõnes asutuses viis kuni ametisaladuste välja andmiseni. Sarnase tegevusega sunniti riigiteenijaid unustama oma kohused riigi vastu, mis halvas riigivõimu teovõimet ja tekitas korratusi.
Edasi nähtub juurdlusmaterjalist, et Eesti Vabadussõjalaste Liit on oma sihtide taotlemiseks 17. veebruaril s.a. registreerinud oma tegelaste kaudu ühingu “Vabadussõjalaste Rahvaliikumine”, missugust nimetust Liit tarvitas omavalitsuse esituskogude valimistel esinemiseks ja tulevase Riigikogu valimiseks kolmikute esitamisel. Seda tõendab muuseas Vabadussõjalaste liidu juhi A. Sirki ringkiri Liidu osakondadele valimistel esinemise korraldamise kohta, milles teatatakse, et valimistele tuleb minna nimetuse all “Vabadussõjalaste rahvaliikumise nimekiri”.
Kõike eeltoodut arvestades, leian, et Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja tema osakondade tegutsemises on avaldunud püüdmine vägivaldselt muuta Eesti Vabariigis põhiseadusega maksma pandud riigi- samuti olemasolevat ühiskondlikku korda, mispärast käsitades Riigikorrakaitse seaduse (RT 29/30 – 1925 ja 25 – 1934, art. 185) § 1 p. 1 ja § 2,
otsustasin:
sulgeda Eesti Vabadussõjalaste Liit ühes osakondadega ja ühing “Vabadussõjalaste Rahvaliikumine”. Ühingute varandus jätta aresti alla kuni selle likvideerimiseni.
Otsus kuulutada Riigi Teatajas.
Kohtu- ja siseminister Joh. Müller.