Kilplaste jutud ja teud/19
←18
|
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald |
20→
|
Üheksastõistkümnes peatükk.
Kuda kogukonna-pääwanema emand uue kasukaga esimist korda kiriku lähab ja mis seal juhtus.
Järgmisel kõigel pikal ööl ei saanud ühe kõrgewolilise auulik emad, uus kogukonna-pääwanema abikaasa, raskes mõtete kütkes mitte nahka silma peale kateks langutada; sest uue kasuka näitamise mured peletasiwad une metsa. Naeseke pidi mõtlema, kuidas uhket kasukat kõige osawamalt selga panna, et sile ja karwane pool ühtlasi rahwa silma paistaks, ja kõige koguduse ees mehe ameti auu ülestunnistaks. Aga ei mitte kaun kasukas, waid ka iwa emand pidi kõnnist, näost ja ninast ja muust igas tükis mehe ameti auu kõrgust wälja näitama, ja kui päikese kiired kõige kogukonnale walgust andma. Meie emad kartis ühtepuhku, et öö kogunist otsa ei lõpeks ja teine päew tulemata jääks, kus teised tema kasuka ilu pidiwad näha saama. Kui kõik küla kuked juba ammugi koitu oliwad kuulutanud, hakas wiimaks emanda rõõmuks natuke koidu ämarat tekima. Esimesel koidu piiril kargas emand sängist ega olnud weel elu ilmas nii wara ülestõusnud, ja hakas sedamaid ennast ehtima. Õnne korral juhtus lugu pühapäewa hommikul, ja arwas tark emand, kui täna kõik naabrid ja naabri naesed üheskoos kirikus on, siis wõin ennast ühekorraga kõigile näidata, ja ei ole mul tarwis ilma asjata ummiskingi kulutada, perest peresse ja saunast sauna, mööda küla ümber jookstes; jäägu nimetamata aja wiitmine, mis seesugune üksine näitus mulle teeks. Aga riidesse ehtimine, kus juures nii hästi loodud keha kenadus, kui uue kasuka ilu kõige kenamase wolti pidi kroogitama ja seatama, pani eidekesel kõrwad nõnda lukku, et kolme kordselt kella helistamisest mitte ühte kõlksukest ei kuulnud; ja kui ta wiimaks suure waewa ja tööga ehtesse oli saanud, ja kogukonna-pääisanda käest, kes tema ees seistes peeglit näitas, küll sada korda oli küsinud: kas ta tagast ja eest ja igalt poolt nõnda wälja näeb, kuda üks kogukonna-pääwanema emand peab olema? ja kui isand niisama sagedast „jah“ oli kostnud, astus ta wiimaks oma woliliku isanda abikaasa käe kõrwas toast wälja ja kõndis wiisaka, paraja uhkliku sammudega kiriku poole. Kahju et teel waatajaid ei olnud! Sest meie emand wõis wistist nii uhke olla, kui üks emmis, kelle selga ilus kuld sadul oli pandud. — — Mina ei tohi mitte selgest tunnistada, kus tükis see süü oli: kas minu auulik kogukonna-pääwanema emand kogemata kauemaks une kaisus oli wiibinud, ehk kas kellalööja wäga wara kella oli löönud, ehk kas õpetaja jutlus täna palju lühem oli olnud kui muidu? — aga nii palju tõusis korraga awalikuks, et sel silmapilgul, kui meie emand oma uue kasukaga kirikusse astus, seal juba wiimane laul lõpetatud oli ja kõik kirikulised tõusiwad üheskoos pinkidelt üles. Meie auus emand arwas seda asja teisiteks ja mõtles: sellepärast, et minu meest kogukonna-pääwanema isandaks on tõstetud, mis läbi mind kogukonna-pääwanema emandaks ülendati, ja et mul täna uus kasukas esimest korda seljas on, tõusewad nüüd teised, mulle ja minu uue kasukale auu pakkudes, pinkidelt üles. Aga õigel ajal meelde tuletates, et Jumala ees inimeste seisuse wahest lugu ei peeta, waatas ta, pääd mõlemale poole keerates lahke silmaga teiste peale, kui oleks tahtnud ütelda: „Armsad naabrid, jääge istuma! sest mul ei ole weel need päewad meelest läinud, kus niisama kehw ja narakas olin, kui teiegi; sellepärast, armsad naabrid, istuge minu pärast jälle oma pinki maha.“ — Kõik kadaka saksad ei näita nii palju alandliku kombeid oma sugu rahwa wastu, kui natuke kõrgemaks on läinud.